Sektor 3

1.

 "Mari, ärka üles. Mari." kobasin pimeduses, et oma toakaaslast üles ajada. Püssi pauk oli mind unest äratanud ja kuigi me polnud väga lähedased tundsin ikkagi vajadust ka teda päästa. Panin põlema tule oma öökapi kohal ja märkasin, et teda polnudki oma voodis. Ta oli juba ära läinud.

Ilma pikema mõtlemiseta ajasin ennast voodist püsti ning suundusin ukse juurde, mis oli lahti jäetud ning astusin pimedasse koridori. Laes olevad lambid põlesid üle ühe ja needki olid oma viimaseid varusi säästmas.

Minust jooksid mööda paar ehmunud last. Kõlas järgmine vali lask ja kellegi läbilõikav karje mattis koridori enda alla.

Mu süda tagus kiirelt ning pähe lõi tugev valu. Püüdsin mõlemaid vaigistada ja rahulikuks jääda. Hingasin sügavalt välja ning proovisin aru saada kummalt poolt koridori lausud kõlasid.

Järgmine lask kõlas väga valjult ja väga lähedalt. Minu poole jooksis kamp noori, sellega sain kinnituse, et lasud tulid vasakult.

Krabasin ühe mööda jooksva poisi käest ning küsisin: "Mis toimub?"

Ta vaatas mulle hirmunult otsa. Ta kartis mind ja see oli täiesti arusaadav. Ma olin ju seotud kõige hullemaga meie grupist. Üle ta värisevate huulte pomises ta kiirelt: "Nathan ja teised läksid hulluks. Otsivad kadunud ronkasid." Lasin tema käest lahti ning vaatasin vasakule koridori lõppu. Nooruk jooksis teistele väledalt järgi ning kadus nurga taha.

Võib olla oleksin pidanud asja uurima minema ja küsima, mis neil arus oli, aga ma ei kavatsenud olla loo kangelane ja surra selles koridoris, et oma lugu põnevamaks teha. Selle asemel liikusin vastassuunas ja jooksin nii kiirelt kui jalad kandsid.

Hoonest välja saades pagesin kohe metsa, lootusest, et suudan ennast seekord ära peita ja võib olla suudan isegi kuskile teise sektorisse välja jõuda.

Õues oli väga pime. Maapind oli niiske ja jahe. Mu jalad külmetasid, aga ind ellu jääda soojendas mind. Jõudsin ennast vaevu künka taha pikali visata kui juba kõlasid õues lasud, minust vaid mõnekümne meetri kaugusel. Seekord ei kavatsenud ma lihtsalt istuma ja jääda ja loota, et Ta mind ei leia. Ma jooksin, kordagi taha vaatamata. Ma lihtsalt jooksin. Puuoksad mu nägu kriipimas, sammal mu jalge all vettimas.

Hoolimata kõigest ei peatunud ma ennem kui nägin enda ees järgmist tsooni. Neid oli lihtne ära tunda. Neljakandiline, tume hall kahekorruseline kivi maja, millel puudusid aknad. Toetasin käed põlvedele ning ahmisin õhku. Mu kopsud valutasid külmast õhust, tekitades tunde, et nad lausa veritsevad. Ma polnud kunagi oma elus nii palju jooksnud.

"Mis sektor ja kes sa oled?" kuulsin enda tagant kedagi hüüdmas.

Automaatselt tõstsin oma käed üles, andes märku, et ma polnud ohtlik. Kuid sama kiirelt nagu ma need tõstsin, ma need ka langetasin. Sest ma avastasin, et mul polnud seljas muud kui kaks numbrit suurem T-särk ja aluspüksid. Tundsin piinlikust ja haavatust. Tirisin kätega pluusi alla poole, et enda väärikust natukenegi kaitsta.

"Sektor 3. Brianna." sõnasin ettevaatlikult, aeglaselt ümber pöörates. Kuna õues oli pime ei näinud ma muud kui siluette ja neid tundus palju. Liiga palju.

"Mida teeb sektor kolm sektor ühes?" küsis range meeshääl.

"Meie sektoris toimus tulistamine ja ma lihtsalt jooksin. Mul ei olnud väga plaanis kuhugi suunduda. Lihtsalt põgenesin." vastasin kiirelt, kartes olla liiga aeglane. See oli mul lihtsalt harjumuseks saanud.

"Kolmas sektor oma tulistamistega. Sa hülgasid oma sektori inimesed ja jooksid nagu reetur." sõnas võõras lähemale tulles, tülgastus hääl.

Ma ei võtnud seda solvangut väga tõsiselt, sest mitte kellegile ei meeldinud minu sektor, mis oli ka täiesti arusaadav.