Sektor 3

9.

 "Oleme seda katset teinud juba 40 aastat. Kõik katsealused olid siimaani läbi kukkunud. Sina oled esimene kümnest, kes hakkama sai. Paljud peakontoris olid usu kaotanud ja valmistasid uut ette, aga ma teadsin, et sa saad hakkama. Sa oled alati eriline olnud." seletas vanamees minu ees, silmades uhkus säramas.

Olime Kapteni kontroris. Ruumis olime ainult mina ja Adam. Ta oli isegi Kaptenilt luba palunud, et saaksime eraldi vestelda. Ma polnud kindel, kas ma sain teda usaldada, aga ma mõistsin, et mul polnud midagi ka kaotada.

"Mis katse eesmärk oli?" küsisin segaduses.

Selle poole tunni jooksul, mis me ruumis veetsime oli ta mind ainult õnnitlenud ja kinnitanud, et ta uskus minusse. Mitte midagi spetsiifilist. Ja mulle ei piisanud sellest. Aina rohkem kasvas mu sees ärevus.

"See on salastatud tavakõrvadele." ütles ta käsi ükskõikselt laiutades. Peale kõike läbi elatud, ei pakkunud see vastus mulle rahuldust. See oli liiga tühi ja ükskõikne ja peale mina olin katse läbinud, järelikult ei saanud ma olla lihtsalt tavaline.

Endalegi ootamatult kõndisin tema juurde, haarasin ta pintsakust, tõmmates ta nii endale lähemale ütlesin: "Kuule vanapapi, sa jälgisid mind ja peaksid teadma, milleks ma võimeline olen, nii et parem räägi!"

"Kas sa ei arva, et kui ma sind nii kaua jälginud olen, et ma ei tea su kõiki käike. Kahjuks ei ole ma võimeline sulle midagi rääkima, aga peakontoris räägib direktor sulle kindlasti kõigest meeleldi." lausus Adam naeratades. Ta ei kartnud mind karvavõrdki. Tema rahulik olek häiris mind.

"Ütle oma presidendile, et kui ta mind näha tahab, siis vedagu oma tagument ise siia. Mina ei kavatse kuhugi minna." ütlesin jalga maha surudes. Jäädes endale kindlaks.

Kohe kui olin oma lause lõpetanud, helises laua peal olev telefon. Adam kõndis laua juurde ning vastas kõnele. Ta ei öelnud ühtegi sõna, vaid noogutas ainult. Ta näoilme jäi muutumatuks. Raske oli sealt midagi välja lugeda.

"President saadab oma tervitused. Aga sul on ainult kaks valikut. Kas minuga rahumeelselt kaasa tulla või kaotada kõik, mille nimel võitlesid." ütles Adam tõsiselt, samal ajal ust lahti lükates. Hoides ust lahti, andis ta mulle peaga märku, et ma vaataks välja.

Kapten vaatas mulle murelikult otsa. Tema seljataga olid sõdurid, kelle käed puhkasid oma tulirelvadel, valmis iga sekund neid kasutama. Nad ähvardasid mind. Muidugi ei kavatseud ma Kapteni eluga riskida.

Adam luges mu näoilmest vastuse välja ning ta naeratas mulle rõõmsalt. Lahkudes esimesena ruumist, andis ta sõduritele käega märku lahkumiseks. Ma järgnesin, kuigi ma ei tahtnud. Hääl mu peaks käskis mul jääda, aga mul polnud valikut.

"Kapten tuleb minuga kaasa." ütlesin Kapteni käest kinni võttes, kartes, et ta iga hetk mu küljest rebitakse. Adam vaatas kohta, kus meie käed põimusid. Talle ei meeldinud see, mida ta nägi, aga manas siiski ette sõbraliku naeratuse, samal ajal mulle naeratades.

Hingasin kergendunult. Esiteks Kapteniga koos olles sain teda kaitsta ja teiseks tundsin ennast temaga turvalisemalt. Olin sisenemas võõrale territooriumile, vajasin enda kõrvale kedagi, keda ma pimesi usaldada sain.

Õues seisid helikopterid. Ma olin üllatunud kui suured need välja nägin. Jah, ma olin pilti neist näinud, aga päris elus polnud ma neid kunagi näinud, veel vähem kuulnud. Tiivik pöörles kiirelt, tuues enda kaasa tugeva tuule ja kõva heli. Ma ei hakka valetama, minus kerkis esile väike hirm. Ma polnud kindel, et suudan sellega lennata. Vaatasin julgustuseks Kapteni poole. Tema silmis ei paistnud hirmukübedki nagu poleks see tal esimene kord sellise asjaga sõita.