Sektor 3

17.

Nii palju mu elust oli lühikese aja jooksul muutnud. Tundus nagu alles eile oleksin olnud kaheteistaastane Brianna, kelle ema oli ta just hüljanud. Alles ma uskusin, et sõna armastus oli väljamõeldud ning Nathan oli mu saatus. Nüüd, aga oli kõik tagurpidi. Peale selle, et olin oma isa leidnud, oli mul ka vend. Armastus oli minu jaoks midagi enamat kui pelgalt sõna ning Nathani ei eksisteerinud enam.

Kakskümend aastat minu elust oli täis sündmusi, mida ma isegi oma vaenlasele ei oleks soovinud. Üksindus, vägivald, vägistamine, veri, armid- need on ainult mõned sõnad millega mu mineviku kirjeldada. Kuid ma ei oodanud ega vajanud kellegi haletsust. Polnud ka mina nii süütu ja puhas inimene. Olin siiski mõrvar. Olin võtnud kaks elu. Olenemata sellest, et see oli enesekaitse, ei suutnud ma käsi nende verest puhtaks pesta ega öösel silmi sulgedes nende nägusi unustada. See kõik sõi mind aeglaselt seestpoolt.

Vaatasin otsa inimestele, kes olid sektorites ellu jäänud. Neid oli väga vähe. Liiga vähe, et võita. Suurem osa neist vältis minuga silmsidet. Õhk meie kohal oli raske ning elektriline. Mida ma oleks pidanud neile ütlema? Kuidas ma oleksin pidanud paluma neil enda kõrval võidelda?

Masseerisin sõrmedega kulme ning üritasin enda peas selgusele jõuda. Nad olid kõik väsinud võitlemast. Ka mina olin väsinud, aga ma ei saanud ennem puhata kui teadsin, et peakontorit polnud enam. Ei mingeid sektoreid. Kuid ma ei saanud neil sama teha lasta. See oleks minust isetu olnud. Jõudsin järeldusele, et kõik algas minust ning pidi ka minuga lõppema.

Matt seisis teiste ees, olles üks vähestest, kes mulle otse silma vaatas. Mu süda murdus teda vaadates. Elsa surm oli ta murdnud ning ta ei näinud enam põhjust elamiseks. Tema silmad püüdsid näida ükskõiksed, aga klaasistunud pilgu taga oli näha valu, mida hingamine talle tekitas.

Kõige hullem oli see, et ta ei suutnud hommikul voodist ilma pudelita tõusta. Ta ei tulnud ennem inimeste sekka kui tal väike vine sees oli. Kuigi ta leinamis viis ei meeldinud mulle, ei saanud ma seda talle pahaks panna. Kuid see ei tähendanud, et ma ei proovinud temaga rääkida, ta lihtsalt lülitas ennast alati välja. Nad kaklesid Jamesiga päevast päeva ning nende vestlused lõppesid alati Matti välja tormamisega.

Matt tõstis pudeli enda huultele ning jõi sealt suure sõõmu. Tundsin kuidas ka minu kurk kuivama hakkas. Vaikus oli meid juba pikalt enda alla matnud. Küsivad pilgud vaatasid minu poole. Mu rinnus hakkas pigistama ning ma pidin välja saama. Ma keeldusin neid enda sõtta segamast. Kõik nad olid juba piisavalt kaotanud ja kannatanud.

Kõndsin toast välja, suundudes tagahoovi. Mu süda tagus kiirelt ning ähvaradas rinnust välja lennata. Hingasin raskelt sisse. Jahe öine õhk kriipis mu kopse. Surusin enda selja vastu kivist maja seina ning libistasin ennast kükakile. Surusin oma näo kättesse. Ma ei teadnud isegi, kuidas ma Lõvist jagu pidin saama. Mu jõu varud hakkasid otsa saama. Ma tahtsin lihtsalt puhata.

Kuulsin kellegi samme enda kõrval seisma jäämas. See keegi kükitas mu ette ning silitas õrnalt mu pead. See rahustas mind ning andis jõudu edasi minna. Mu süda jättis kloppimise ning taastas enda normaalse rütmi. James võttis mu näost kinni ning pani endale otsa vaatama.

„Ma ei saa seda teha. Ma ei saa neil paluda võidelda. Nad on niigi juba nii palju kaotanud. See oleks minust vale palude neil veel kord võidelda, teadmisega, et nad võivad surma saada. Ma lihtsalt ei suuda." seletasin väsinult.

„Brianna Hussar, kuula mind nüüd hoolega!" kõlas Jamesi tõsine hääl.

Vale on öelda, et ma ehmatasin oma täisnime kuuldes, aga midagi sinna poole. See kõlas veidralt ja kurja kuulutavalt. Kuid sellegi poolest oli mu pilk Jamesi poole naelutatut, kes ennast püsti ajas ning õigeid sõnu otsis.