Sektor 3

3.

Matti ja Elsa lahkumisest oli juba nädalaid möödas. Ja minu üllatuseks igatsesin ma neid mõelmaid tohutult, mis ma arvasin, et minuga kunagi ei juhtu. Muidugi ei läinud nad kahekesi, vaid nendega läksid ka sõdurid ja teised, kes ei tundnud ennast enam sektor ühes, ju siis tänu minule, väga turvaliselt.

Oma ruumist ma lahkuda ei saanud või õigemini, polnud mul kuskile minna. Esiteks uus söögitädi ei tahtnud mind kööki tööle, sest ma ei osanud midagi teha ja teiseks, polnud ma väga mingi eriline raamatute lugeja, et raamatukogus aega veeta ja treeningsaalid olid mulle ju keelatud.

Mul oli vaja mingit tegevust või kasvõi jalutuskäiku, et ennast välja elada. Üksik ruum ja enda mõtted lämmatasid mind seest poolt. Otsustasin Kapteni juurde minna ja temaga rääkida.

Valvur mu ukse taga ei seisnud kogu aeg valves. Ainult teatud aegadel käis mind kontrollimas. Nii et ma ei saanud enne Kapteniga rääkida kui valvur minu juurde tuli. Palusin tal ennast Kapteni juurde viia, mida ta küll algul teha ei tahtnud, aga kui ma väitsin, et asi oli pakiline, siis suure ohke peale ta siiski viis mind.

Jutud ronga pesa õudustest levisid kiirelt. Sektor kolm oli saanud endale veel mustema pleki külge kui enne. Ja sektor ühe elanike õnnetuseks elas nende juures üks müstiline sektor kolme asukas. Koridori peal vastu tulevad inimesed, vältisid minuga silmsidet ja proovisin võimalikult kiiresti meist mööda saada.

Tahtsin koputada kapteni uksele, aga valvur peatas mind ning tegi seda ise. Ma küll ei saanud aru miks, aga ma ei hakkanud ka pärima. Polnud minu koht ega õigus. Kapten avas ukse ja see vaate pilt tundus nii võõras, kuid väga meeldiv. Ta oli oma tavalisest kastist väljas.

Esiteks ei kandnud ta oma tavalist riietust, vaid tal oli seljas valge T-särk ja jalas hallid dressipüksid ning ta juuksed olid sassis, siit seal mõni üksik salk välja turritamas. See pani mind mõtlema kellale. Aga see ei saanud olla rohkem kui kaheksa õhtul.

Meeldib mulle või mitte, aga märkamatult libises mu pilk ta kätele. Toetudes ühe käega vastu uksepiita ja teisega ust lahti hoides, olid ta lihased punnis, särk oma viimaseid jõuvarusi kogudes, et pluusi rebenemist vältida. Ma pidin pilgu ära pöörama, enne kui ma midagi rumalt ütlesin või mõtlesin.

"Kuidas ma aidata saan?" tema hääl kõlas kähedana.

„Noor preili soovis teiega rääkida." sõnas valvur tõsiselt. Pistsin oma pea tema seljatagant välja ning naeratasin Kaptenile sõbralikult, proovides kogu väega teda mitte oma silmadega üle vaadata.

Ta ei olnud mu naeratusest võlutud, aga siiski palus valvuril lahkuda ning kutsus mind sisse.

"Tahtsin teada, kas sektor 3 on kätte saadud?" alustasin oma tegelikus teemast täiesti kaugelt..

"Polnud vaja kedagi kinni püüda. Sektor 3 oli oma kohal. Nad ei lahkunud kordagi oma sektorist. Matt käis seal. Surus rahutuse maha ja see oli ka kõik. Kes iganes seda tegi polnud see sektor 3." lausus ta käed rinnale kaitsvalt risti asetades.

Vaatasin segaduses tema poole. See pidi olema mingi eksitus. Ainult sektor kolm oleks suutnud, midagi nii võigast teha. See ei saanud olla keegi teine.

"Ma ei mõista. See ei saa ju olla mingi teine sektor? Oled sa täiesti kindel, et Nathan ja ta sõbrad välja ei hiilinud?" küsisin sõrmedega närviliselt mängides.

"Teised sektorid ei tea asjast midagi. Nathan oli oma sektoris ja rääkis Mattiga. Ta väitis, et ööl, mil sa siia sattusid, oli ta liiga palju alkoholi tarbinud ja paugutas lihtsalt relva. Samuti ootab ta sind tagasi koju."

Kapteni viimaste sõnade peale ma kangestusin. Kogu mu keha tõmbus pingule ja kohad, mis ammu paranenud olid, hakkasid taas valutama. Sinna ma tagasi minna ei tahtnud, isegi surnuna mitte.