Sektor 3

4.

Olin nii elevil mõttest, et saan oma voodisse teki alla pugeda ja natukene maailma eest ennast peita. Ma ei jõudnud ära oodata, millal me sektor ühte tagasi jõuame. Auto sõit tundus liiga pikk ja lõpmatu. Niisamuti oli see ka väsitav, sest istuda oli ebamugav ning puus andis ennast alatihti tunda. Minu õnneks oli kuul läbi lennanud ja kõigest närvi riivanud. Arsti sõnul ei pidanud see püsivat kahjustust jätma. Pidin lihtsalt paar nädalat rahulikult võtma ja ma olin selleks täiesti valmis.

Kahjuks või õnneks minu salasoov purustati kohe kui auto sektor ühe ette keeras ja ennast parkis. Hoov oli täis võõraid inimesi ja autosi. Kuid mitte minu jaoks. Teadsin täpselt, kes tulnud olid. Ja neetud ma olgu. Ma oleksin pidanud teadama, et ükskord ta mulle järgi pidi tulema. Ma lihtsalt olin lootnud, et see ükskord tuleb hiljem. Palju hiljem.

Kõik väljusid autost, aga mina ei suutnud. Ma ei tahtnud. Ma polnud valmis Talle veel otsa vaatama ja tagasi sektor kolme minema. Öeldakse, et inimese elu on kirjutatud tähtedesse. Minu tähed pidid küll olema kuskile kadunud, sest minuga kaasnes alati õnnetus.

Istusin paigal ja põrnitsesin ainiti oma käsi. Ma ei julgenud oma pilku tõsta. Tegelikult ei tahtnud ma nende poole vaadata. Oleksin tahtnud maa alla vajuda. Sõdur, mu kõrval, käskis mul väljuda. Ma vaatasin tema poole ning ta näos ei olnud just kõige meeldivam pilk, seepärast otsutasin talle alluda. Värisevate jalgadega libistasin ennast istme pealt maha ning vaevu suutsin püsti seista.

Nägin Teda eemal, seljaga minu poole seismas. Tahtsin põgeneda. Ruttu sisse minna, ilma et ta mind näeks, aga see oli võimatu, sest ta seisis täpselt sissepääsu juures. Mu käed hakkasid värisema. Ma kartsin tohutult. Kui mul oleks lähedal labidas olnud, oleksin endale augu kaevanud ja sinna peitu pugenud.

Kapten tuli minu poole, et rääkida sõduriga minu kõrval. Ma ei pööranud nende vestlusele erilist tähelepanu, mu pilk ja kõrvad olid ainiti Tema külge naelutatud. Ta naeris valjult ning müksas käega meest enda kõrval. Kartsin kohutavalt hetke, mil ta ümber pöörab ja mind märkab.

Ei läinud sekunditki mööda kui mu kõige suurem hirm sai tõeks. Ta pööras ennast ringi ja märkas mind kõige esimesena. Ta nägu lõi särama ning õel muige langes ta suule. Haarasin automaatselt Kapteni käsivarrest ning pigistasin seda tugevalt. Ma ei tea, kas Kapten vaatas minu poole või mitte, kuid ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks mul palunud endast lahti lasta. Ma vajasin mingit turvatunnet ja millegipärast sel hetkel suutis seda mulle just Kapten pakkuda.

"Vaata aga vaata. Minu väike mängukann on endale uue ja uhke voodi soojendaja leidnud. On siis Kapteni oma parem kui minu oma?" küsis Nathan ülbelt, meie poole kõndides.

Lasin automaatselt Kapteni käest lahti. Ma ei tahtnud, et keegi tema sõnu valesti tõlgendaks ning Kaptenit minuga seoks. Ma ei saanud ega tahtnud tema mainet alla tuua.

Enne kui Nathan meie juurde jõudis ja seisma jäi, sosistasin Kaptenile kiirelt: "Armid minu kehal.... Need on tema kätetöö."

Ma ei öelnud seda selleks, et mingit haletsust või kaitset saada, vaid ma üritasin neid hoiatada. Nemad ei teadnud milleks Nathan võimeline oli. Ta oli julm ja auta mees. Sektor üks oli mind nii palju aidanud, et ma tundsin kohustust neid kaitsta.

Kapten tegi midagi, mida ma ei tahtnud, et ta teeks. Minu sõnade peale tekkis tal kohustust mind kaitsta. Ta astus sammu ette poole ja lükkas mind enda selja taha. See oli vale käik. Nathan oli oma peas juba järeldused teinud ja see polnud hea. Ta silmades lendas sädet.

Nii väga kui ma ka ei kartnud, pidin ma astuma Kapteni selja tagant välja ja vaatama otsa mehele, keda ma vihkasin. Vihkasin teda selle eest, kuidas ta oli mind ennast vihkama pannud ja kuidas ta suutis lihtsalt oma pilguga minus nii suurt paanikat tekitada, et ma kartsin lausa tema juures olla.