Sektor 3

10.

 "Tulemused peaksid tulema paari päeva jooksul. Siis saan öelda, milline tema seisund on. Võtsin ka DNA proovi, et näha tema geenide sobivust teiste katsealustega, sellega võtab samuti paar päeva aega." ütles arst Presidendi poole vaadates, silmades mitte just väga palju lootust.

President ei vastanud talle, ka tema silmadest oli näha petumust. Ilmselt teadsid nad juba ette, et minust ei pruukinud neile asja saada. Kuigi ma pean ütlema, et see oli täielikult nende viga. Nad oleks pidanud mind paremini hoidma, mitte piinama.

Kui arstid mind torkisid, uurisid ja puurisid, tegid nad seda väga õrnal, justkui kartes mind katki teha. Iga mu arm tekitas nende silmadesse kaastunde, mida ma nii väga vihkasin. Kuulsin kedagi isegi vabandust pomisesmas nagu oleks see tema viga olnud.

Tõmbasin parasjagu pluusi selga kui arst minu juurde tuli ja mingi totsiku mu pihku surus. Vaatasin segaduses tema poole. Ta naeratas mulle sõbralikult.

"Need on kanged valuvaigistid su puusa jaoks. Kahjuks, ei ole mul volitust seda korda teha. Valu jääb igavesti sinuga. Kui sul vaigistid otsa saavad, siis küsi julgelt." lausus ta haletsev toon hääles.

Ma noogutasin. Kuigi tegelikult ei olnud ma valu oma puusas tundnudki või siis olin selle sootuks unustanud. Mis pani mind mõtlema, et nad ei teadnudki kõike minu kohta. Kas see andis mulle mingise eelise?

Sõdur, kes mind juba päevi sama trajektoori oli vedanud, juba ootas mind arstikabineti ukse taga. Minu üllatuseks polnud ta üldse nii kuri kui välja paistis. Vahel libises üle ta huulte isegi naeratus mu tervituseks. Ei mingit püss vastu selga viimist, tirimist või sõimu. Sellega võis veel ära harjuda.

Ta viis mind tagasi ruumi, kus Kapten mind juba ootas. Temaga polnud ma saanud rääkida kordagi, verbaalselt vähemalt. Kaamerad jälgisid iga meie liikumist ning kuulasid iga meie sõna. Olime ühes vanglast teise sattunud. Kuid see ei peatanud meil üksteisele julgustavaid pilke saata.

Vaatasin Kapteni poole. Ta magas pingi peal, selg minu poole. Nagu alati. Tegelikult nägin viimasel ajal vähe tema nägu. Ta oleks mind nagu vältinud. Niisamui ei suutnud ma ka raputada enda küljest tunnet, et ta varjas minu eest midagi suurt.

Mu mõtted uitasid Mati ja teiste põgenike peale. Kas nad üldse enam elasid või oli peakontor oma töö teinud? Oleksin tahtnud teada, kuidas Matt vastu pidas. Kellegi kalli kaotamine oli laastav tunne. Ei tea, kas ta arvas, et me hülgasime ta ning põgenesime Kapteniga kahekesi?

Mu mõttelõng läks katki kui ruumi uks lahti libises ning sisse astus Adam. See oli minu jaoks üllatav. Esiteks ei käinud keegi mind vaatamas ja teiseks oli tema viimane inimene, keda ma näha tahtsin.

„Sind oodatakse. Teiste riikide esindajad tahavad sinuga kohtuda. Oled siiski esimene naine, kes katse läbis." sõnas ta naeratuse ette manades.

Ma ei naeratanud vastu, kuid tõusin püsti. Ma teadsin, et minu vastuvaidlemisel polnud mõttet. Teisalt tahtsin ka näha neid inimesei, kes mind vaatama olid tulnud. Vaatasin Kapteni poole, kes ikka samas asendis magas. Mida kõike ma poleks andnud, et ise sama moodi lamada.

Järgnesin Adamile, sõdurid minu taga meid saatmas. Pikk kitsas koridor juhatas meid liftini. Adam suunas lifiti poole ning käskis mul sisse astuda. Kahtlesin hetke, miski mu sees jälle karjus. See miski käskis põgeneda ja mitte tagasi vaadata, aga ma pidin ta alla suruma.

Lifti peale minu tuli veel Adam, sõdurid jäid meist maha. Adam valis korruse numbri ning lift hakkas üles sõitma. Ma vihkasin sellega sõitmist. Pigistasin käsipuud, mis mööda tagumist seina jooksis. Kokkusurutuse tunne mattis mind enda alla. Judinad jooksid mööda mu alaselga alla.