Sektor 3

21.

Paari päevaga oli mu keha nii läbi torgatud, et ei olnud ühtegi kohta mu kehal, mis ei valutanud. Hoolimata sellest, et nad teadsid, mida mu veri teha suutis, uurisid nad seda ikka edasi ning sisestasid mu mu verd katsealustele erinevat pidi. Kõige hullem oli aga see, et nad võtsid minult verd verekottide kaupa. Mina kui inimene ei eksisteerinud, oli ainult mu veri.

Iga mööduva tunniga tundsin ennast aina nõrgemana. Kaasa ei aidanud ka uinutid, mida nad mind täis toppisid, väites, et mu veri oli siis parem. Väsimus ja äng mattsid mind alatihti enda alla ning ma tukastasin liiga palju. Tundus nagu olin kaotamas kontrolli oma enda keha üle ning see ei meeldinud mulle karvavõrdki.

Lebasin voodis, peale järjekordset vere võtmist, ning võitlesin silmade kinni vajumisega. Ma ei tahtnud magada ega und näha. Kogu aeg oli üks ja sama: Clairi silmad täis vihkamist ning Jamesi süüdistav pilk. Kuigi ma teadsin, et kumbki ei teinud mulle etteheiteid, ei suutnud ma süütunnet enda südamelt eemale lükata.

Vaevaliselt ajasin ennast voodist püsti ning massseerisin sõrmedega kipitavaid silmi. Pidi olema mingi võimalus pääseda ning Lõvi lõplikult peatada. Ma ei saanud lasta tal saada oma tahtmist ning lõhkuda ära unistus, mis mu sees salamisi elas. Ma ei saanud alla anda, mitte veel.

Kui sõdurid mind viimaselt verepanga sessioonilt tagasi lohistasid, kuulsin poole kõrvaga, kuidas Lõvi järgmisel päeval direktori kohale pidavat kinnitama. Nii vaevaliselt voodi äärel istudes ja peaaegu pool unes, mõistsin, et ma ei saanud sellel juhtuda lasta. Direktorina oleks teda raske peatada kui mitte pea võimatu. Ma pidin kohe tegutsema. Niigi oli liiga palju päevi juba mööda läinud.

Lasin silmadega üle toa, kus ma kinni olin. Ma olin lukustatud väiksesse tuppa, millel oli ainult üks akne, mis asus liiga kõrgel, et välja ronida. Ma ei osanud ukselukke muukida ja pealekauba oli mu ukse taga alati valvur. Kõigest hoolimata pidin ma välja saama. Miski või keegi mu sees karjus, et ma voodist tõuseks ja vähemalt prooviks.

Ajasin ennast voodist püsti, jõin tühjaks klaasi oma voodi kõrval, mis oli täis vitamiine ja maitses jubedalt ning suundusin ukse poole. Mul puudus kindel plaan, aga mul oli kindel siht ja see oli toast välja saada. Tagusin rusikatega ust ning karjusin nii kõvasti kui mu kopsud lasid.

„Mida sa lõugad?" küsis väikseamt kasvu sõdur, kes ukse avanud oli. Ta vaatas vihaselt minu poole.

„Mu voodis... mu voodis on keegi. Hiir või keegi. Kas sa saad ta ära võtta." üritasin kõlada nii nõrga ja haledana kui suutsin.

Sõdur vaatas mulle tülgastunult otsa, ohkas raskelt ning kõndis siis ettevaatlikul sammul voodi juurde. Raputades mu tekki ja patja, püüdes leida seda kedagi mu voodist. Mõistes, et seal polnud kedagi viskas ta need madratsile tagasi. Ta tahtis ennast ümber pöörata, et mulle midagi öelda, aga enne kui ta midagi teha jõudis, jooksin ma ta pikali. Kukkusime koos voodisse, tema kõhuli ja mina tema peale. Istusin kiirelt ta selja peale ning surusin ta näo vastu madratsit. Ta vähkres, püüdes ennast vabaks saada. Mina aga üritasin saada kätte võtmeid ja ta relva.

Kui ma võtmed oma näppude vahele sain, märkasin, et ta keha ei reageerinud enam nii tugevalt mu surumise peale. Haarasin kiirelt relva ning ronisin ta pealt maha. Aeglasel sammul tagurdasin ukse poole, silmadega ainiti teda vaadates. Kartsin, et olin ta ära tapnud, aga kui ta oma pea raskelt tõstis ning püüdis kopsudesse õhku leida, kiirendasin ma sammu ukse poole.

Tõmbasin ukse kinni ning lukustasin selle. Mu käed värisesid adrenaliinist ning kogu mu keha külmetas hirmust vahele jääda. Ma ei tea, kas see oli puhas vedamine või järjekordne lõks, aga terve koridor oli inimtühi nii, et ma sain ilma suurema probleemita küljekoridori minna. Olin täiesti kindel, et Armi ja Jamesi hoiti kinni samas kohas kuhu mind esimest korda viidi. Lidusin trepist alla, kogu aeg enda ümbrust paaniliselt jälgides.