Sektor 3

11.

 „Tulemused ei erine tava inimesest. Tal on sama geeni struktuur, mis meilgi ja kromosoome on ka 48 tükki. Ta ei ole eriline." lausus arst direktorile segaduses otsa vaadates. Nagu oleksid nad mõlemad tõesti oodanud, midagi erilist leida.

Ma muigasin omaette. Lõpuks ometi hea uudis, vähemalt minu jaoks. Direktor, aga nii ei arvanud. Ta kiirustas minu juurde ning haaras mu jakkist kinni, tirides nii mind endale lähemale. Ta puuris mind oma pilguga, proovides leida mu silmadest vähemalt üks asi, mis reedaks, et ma polnud lihtsalt inimene. Ma ei lükanud tema käsi enda küljest, sest mulle pakkus huvi teda sellisena näha.

„Sa pead olema eriline. Sa pead olema..." karjus ta mulle näkku.

Arst seisis oma laua juures ning keeras meie poole selja. Ta tegi näo nagu poleks meid temaga seal ruumis ning tegeles ma asjadega. Süvenedes laua peal olevatesse paberitesse.

„Ju siis on teie käes vale inimene. Olen ikkagi täiesti tavaline inimene." ütlesin muigega, viimaseid sõnu eriti teravalt rõhutades.

„See ei saa nii olla. Me olime nii kindlad. Me teame, et see on tema. See peab olema tema." sisitas ta arsti poole vaadates. Arst ei vaadanud tema poole, oli tunda, et ta kartis. Adele lasi minust lahti ning masseeris sõrmedega oma oimukohta.

„Mis paneb teid arvama nii kindlalt, et mina olen see väljavalitu?" küsisin tõsiselt samal ajal oma jakki sirgeks tõmmates. Direktor vaatas tüütult minu poole. Raske ohkega kõndis ta minu juurde ning tõmbas mu jaki üles, et näidata sünnimärki, mis vasakul puusal ilutses. Minu jaosk ei olnud see midagi erilist ja see ei tõestanud midagi. Kõikidel inimestel oli sünnimärke, igast kuju ja suurusega. Nii siis kehitasin lihtsalt õlgu.

Direktor Adele raputas vihast pead ning tiris mind peegli juurde, mis rippus ukse kõrval. Ta sundis mind ennast sealt vaatama. Esimese asjana märkasin tema raevunud silmi, aga siis langetasin pilgu enda puusale. Ei saanud küll päris täpselt öelda, aga see meenutas mulle inglit. Nagu väike laps oleks selle mulle joonistanud. See oli küll väike ja raske oli aru saada. Aga ma uskusin, et suudan sealt eristada tiibu.

„Kas see peaks olema midagi erilist?" küsisin ikka peeglisse vaadates ja sõrmedega üle iluvea vedades.

„Sa oled ära märgitud. Sa oled eriline. See sünnimärk on tõestus, et katseklaasi lapsed eksisteerivad ja see tähendab, et ma ei pea surema." Oma viimased sõnad ta sosistas ning need olid vaevu kuuldavad.

Vaatasin ainiti sünnimärki oma puusal ning mind tabas teadmine, et midagi oli väga valesti. Esiteks teadsin ma täpselt, et tegelikult polnud mu vasakul puusal mingit sünnimärki. Teiseks polnud direktor mulle enne maininud, et just mina olin katseklaasi laps. Ja kolmandaks, ei mäletanud ma, et oleksin kunagi arsti juurde tulnud.

Tõstsin oma pilgu ning mulle ei vaadanud peeglist vastu direktor Adele. Minu seljataga seisis mu suurim õudusunenägu. Kogu mu keha hakkas vappuma. Kuigi ma tahtsin joosta, halvas hirm kogu mu keha. Nathani himust täis silmad vaatasid peeglist minu omadesse. Ta käsi langes mu õlale ning libises mööda mu kätt üles alla. Ta langetas oma pea ning hingas sisse mu lõhna. Kogu mu keha värises. Vastikustunne mattis mind enda alla.

Aeglaselt, väga aeglaselt tõmbasin enda jaki alla ning keerasin ennast arsti poole. Lootes saada abi. Kuid, ma olin rumal kui arvasin, et keegi mind aidata tahtis. Arsti asemel istus toolil Mari, kes irvitas mulle näkku. Pildid tema surnukehast vallutasid mu mõistuse. Ainult hetke kaotasin ennast hirmu sisse.

Sulgesin silmad ning püüdsin ennast rahustada. Korrutasin endale järjepidevalt, et nad olid mõlemad surnud. Nad ei olnud reaalsed, ei saanud olla. Keegi oli minuga mängimas.