Sektor 3

2.

 "Sa oled uskumatult normaalne sektor 3 kohta." noris Matt mind nagu alati.

Me saime Mattiga uskumatult kiiresti sõpradeks, ainult paari nädalaga. Mis tegelikult minu kohta käis kiiresti. Sektor kolmes elades tekib raskusi inimeste usaldamisega. Lihtsalt kardad kogu aeg, et keegi, kelle lähedale lased, lööb sulle noa selga. Seda juhtus mul tihti ja see õpetas mind olema kinnine.

Mattiga oli asi, aga teistmoodi. Peale esimest nädalat mõistsin, et tegelikult ei olnudki Matt nii salgav ja ülbe kui ta algul paistis. Ta oli avatud mõttemaailmaga ja sõbralikum kui ma endale ette suutsin kujutada. Hiljem muidugi selgus, et tal oli lihtsalt paha päev meie esimesel kohtumisel olnud ning ta elas seda minu ja teiste peal välja.

Matt uuris minult sektor kolme elu kohta ja ma lihtsalt ilma filtreid kasutamata rääkisin talle kõigest. Algul ma küll kartsin, et ta eemaldub minust, aga igapäev tuli ta mu juurde tagasi ning tahtis rokem teada. Mulle meeldis ka see, et kordagi ei näinud ma ta silmades kaastunnet või süümepiinu, et ta paremini elas.

Vastutasuks õpetas ta mind kaklema. Mitte, et ma ei oleks seda osanud, aga ta tahtis, et ma oskaks ennast kaitsata õigesti ja effektiivsemalt kui sektor kolme asukad. Alguses oli mul väga raske, sest ma olin harjunud lihtsalt ellujäämise nimel võitlema, aga pika peale, suutsin ma ennast ümber häälestada ja ma pidin endale tunnistama, et tema õpetatud võtted olid palju paremad. Kui ma oleks neid vaid, siis osanud, oleks mu elu võib olla teistsugune olnud.

Elsat ma väga ei näinud, sest ta oli kogu aeg köögiosakonnas, kaptenist rääkimata. Paari päevaga sai mul ennam vähem selgeks, kuidas asjad sektor ühes käisid. Kord oli range. Kapten oli kõige tähtsam, aga teda ei kardetud, vaid teda repsekteeriti. Keegi ei käinud seal, kus tal asja või luba polnud.

Nende sektor oli jagatud tsoonideks. Tsoon 1 kuhu alla kuulus köök ja söögituba, viimases võisid kõik käia. Tsoon 2 oli relvaladu ja lasketiir, kuhu lasti ainlt teatud osa inimesi, enamus neist olid sõdurid. Tsoon 3 oli eluaseme ruumid ja raamatukogu, kuhu pääsesid kõik ja tsoon 4 oli arvutiruum, kuhu lasti ainult käputäis inimesi. Kaptenil oli voli käia igas tsoonis vabalt.

Olime Mattiga parasjagu väikest pausi tegemas kui kaks sõdurit sisse marssis ja meie ette seisma jäid. Keerasin pudelile korgi peale ning asetasin selle enda ette maha.

"Brianna palun tule meiega kaasa. See on Kapteni käsk." ütles üks noormeestest mulle otsa vaadates. Ma oli väga segaduses.

"Mis juhtunud on?" küsis Matt segaduses. Üks meestest sosistas midagi talle kõrva. Ta pilk muutus järsku jäiseks ja ta vaatas mulle külma pilguga otsa.

"Ma viin ta ise. Võite lahkuda." sõnas Matt autoriteetselt ning palus mul siis endale järgneda.

Ausalt öeldes hirmutas mind rohkem see, kuidas Matti keha hoiak ja hääletoon olid muutunud kui see, et kapten mind esimest korda üle nädalate näha tahtis.

"Matt, mis juhtunud on?" küsisin vaikselt ta seljataga.

Ta ei teinud minust välja. See hirmutas mind veelgi. Asteasin õrnalt käe ta õlale, lootes, et ta ümber pöörab ja oma pahameelt jagab. Aga ta ei peatanud ennam kui sõdurid meie ees kadusid.

Matt jäi seisma, kuid ta ei pööranud ennast minu poole ja lausus: "Meie arvuti süsteemi on sisse häkitud ja meie varsutus on kadunud ning üks vahtidest surnud. Nad arvavad, et keegi on sisse lastud."

"Nad arvavad, et mina olen sellega seotud." sõnasin mõistvalt. Kõik sai tema sõnadega selgeks. Matt ei kinnitanud mu sõnu, aga mul polnud seda vajagi. Nii väga kui see mulle ka ei meeldinud, ei saanud ma seda talle pahaks panna. Või üldse kellegile. Ma poleks ka ise ennast usaldanud.