Sektor 3

20.

Kui me tunneli kaudu peahoonesse jõudsime, ootasid meid esimesel korrusel kaks sõdurit, kes väitsid olevat austraallased. Arm noogutas neile tervituseks, mille peale viimased meile selja keerasid ning teesklesid nagu poleks meid seal olnudki.

Ma tean, et sellisel hetkel poleks pidanud ma nurisema, aga tahtmatult langes üle mu huulte vinguv heli kui me lifti poole kiirustasime. Oleks minu teha olnud, oleksime me treppe kasutanud, mis ühtlasi oleks ka tähendanud seda, et pommid oleks jõudnud enne lõhkeda kui me üles oleks jõudnud. Nii, et lift oli ainuke võimalus.

Lifti astudes sulgesin koheselt silmad ning püüdsin rahuneda. Mu süda läks pahaks ning ma nägin päris palju vaeva, et mitte oksendada. Iga sekundiga jõudis mulle aina rohkem kohale, et lõpp oli lähedal ning see muutis mind närviliseks. Iga meetriga, mis me üles tõusime hoiatav hääl mu sees karjus aina kõvemini. Ma ei suutnud raputada enda õlgadelt tunnet, et midagi oli või pidi valesti minema.

James libistas ennast sujuvalt minu kõrvale ning haaras mu käest, õrnalt seda pigistades. See oleks pidanud mind rahustama, aga vastupidiselt muutusin ma veel rohkem ärevaks. Hääled mu peas käskisid joosta. Põgeneda.

Lifti usked avanesid ning meid tervitas kümnemeheline sõduri salk. Ma valetaks kui ütleks, et mu süda ei jäänud korraks seisma. Kartsin, et meiega oli kõik, aga kui Arm neid peanoogutusega tervitas, ma rahunesin. Arm ütles neile midagi minu jaoks võõras keeles ning meid juhatati direktori eluruumide poole. James sosistas mulle kõrva, et need olid Soome sõdurid. Noogutasin selle peale mõistvalt pead.

Kui me direktor Adele magamistuppa sisenesime tabas mind õõvastav tunne. Kuigi ta voodi oli tühi ning aparaadid, mis teda elus hoidsid olid kadunud, nägin ikka teda vaimusilmas voodis lebamas. Paaniliselt vaatasin enda selja taha. Gazapit polnud kuskil näha. Aga see teadmine ei lasknud mul kergemini hingata. Kriipiv ärevus andis endast märku. Ma ei suutnud raputada maha tunnet, et midagi oli valesti.

Mu silmad tabasid Adele pilti, mis kapi peal seisis, must lint nurka tõmmatuna. Ta oli seal küll tõsise näoaga, aga mulle tundus nagu ta oleks naeratanud.

„Oled sa kindel, et sa tahad seda teha?" küsis Arm kätt mu õlale pannes ja mind mõtetest äratades.

Muidugi ma ei tahtnud seda teha, aga mul ei olnud valikut. Ma tundsin, et see oli minu kohustus. Neelatasin raskelt ning noogutasin vastuseks. Järgmisel hetkel haaras Arm mind enda embusesse ning kallistas mind tugevalt. Tõstsin oma käed ümber ta piha ning vastasin samaga. Ta lükkas ennast eemale, silitas õrnalt mu põske ning lahkus siis sõnagi lausumata toast.

James haaras mu näost ning suudles mind. See maitses nagu kibe hüvastijätt. Kiire ja täis kahetsust. Võib olla see oligi. Me keegi ei saanud ju kindald olla, et me elusalt välja saame. Kuid see ei tähendanud, et ma ei teinud selleks kõik võimaliku, et keegi peale minu ei sureks.

„Kaks ja pool tundi lõhkemiseni." kõlas kaugelt Armi hääl.

James naeratas mulle kurvalt ning läks oma kohale. Matt patsutas mind sõbralikult õlale ning võttis samuti oma positsiooni sisse. Raske südame ja paanikaga oma peas istusin voodi ääre peale, oodates Lõvi. Ma tunnen ennast sama lollina, nagu te mind kindlasti peate. Mis plaan see küll selline on, et ma pakun ennast kuldselt kandikul? Ka mina ei teadnud seda, sest poole ajast ma ei kuulanud , mida nad rääkisid ning mulle ei räägitud kõike. Polnud minust just kõige targem tegu.

Minu üllatuseks ei kulunud üldse kaua aega kuni ma ukse taga Lõvi häält kuulsin. See tundus imelik, ma olin kindel, et matused polnud veel läbi. Paanika kasvas mu sees aina suuremaks. Olin kindel, et see ei mahu enam mu sisse ära.

„Te võite teistega ühineda. Gazap on rohkem sõdurite eest kui teie." lausus Lõvi tüdinenul häälel. Uks mu ees avanes ja kogu mu keha kangestus. Hingamise unustasin ma sootuks.