Midagi laenatud

26

                                                                                        Stefan

Ma tunnen, et ma plahvatan vihast kohe. Oiii kuidas ma tahan kõik praegu segi peksta. Kuidas üks inimene, nagu Ella, saab nii faking põikpäine olla? Mu kõik mehed oli teda linna peal otsimas ja keegi ei suutnud teda leida. Kõik on lihtsalt kasutud ja see kuradi Fred ka hakkas mulle vastu.

Lõin enda toas raamaturiiulist asjad maha kuna see viha kasvab minu sees ainult ja samal ajal tormas sisse Sofia.

"Mis lõhkumine siin käib?" küsis ta.

"Mida sa siit tahad veel?" nähvasin vastu.

"Ise sina oled see, kes peksab asju puruks. Mulle tundub, et me pole lihtsalt pikka aega lõbutseda saanud, kuna sa oled selle uue lipakaga koos," lausub Sofia mulle lähenedes ja meelitava häälega.

"Türa ära kutsu teda lipakas!" ütlen talle vastu.

Nüüd on ta juba päris minu ees ja ta käed on mu keha peal ringe tegemas. Ma pean tunnistama, et see kõik oli väga meeldiv ja ma ei suutnud sellele vastu panna. Sofia huuled puutusid minu omi ja ma andsin alla. Edasi juhtus kõik, mida ma tegelikult soovisin kellegi teisega teha.....

Ma ärkasin ukse koputuse peale. Ma ei saanud aru, kas see on uni või päriselt. Lõpuks avasin ma silmad ja ma olin üksi toas, aga keegi koputas ikka uksele.

"Ja võib sisse tulla!" hüüdsin lootes, et see, kes ukse taga kuuleb ka mind ja lõpetaks selle tagumise.

Ukse vahelt vaatab mulle otsa Ella pea. Mul läksid silmad kohe suureks ja süütunne tuli sisse. Issand millega ma hakkama olen saanud.

"Tohin ma sinuga rääkida korraks või on sul tegemist?" küsis ta enda vaikse ja imeilusa häälega.

"Ei mul pole tegemist, räägi mida sa tahtsid," vastasin talle ja astusin voodist bokserite väel välja ja suundusin kapi juurde, et endale midagi selga leida.

"Stefan ma ei suuda enam sinuga koos elada siin," ütles ta ja ma jäin selle lause peale lihtsalt seisma.

"Mida sa nüüd enda suust välja ajad?" küsisin talt.

"Näed selle pärast kuidas sa minuga käitud, ei taha ma siin enam elada. Ma olen siin majas lihtsalt segav faktor. Siin majas toimuvad ainult kahtlased asjad, millest ma aru ei saa ja millest keegi mulle ei räägi. Ma tunnen nii üksikult siin. Mul pole sõpru, mul pole pere, mul pole midagi. Nii, et ma kolin minema," vastas ta.

"Mis raha eest ahh? Mis sa ootad, et mina annan sulle raha? Ostan sulle suure maja?" küsisin uuesti.

Ella vaatas mind kurva pilguga ja koheselt sain aru, et see oli hetkel minu puhul sitt käitumine. Kurat, aga ta lihtsalt toob minus selle poole esile.

"Ei ma ei oota sinult midagi enam. Ma elan kasvõi tänaval, üksi, kui sinuga. Sina oled süüdi selles, et mul pole pere ja midagi. Sa ei räägi mulle nendest midagi. Sellepärast olen ma ka üksi. Mul on villand sinust ja sellest majast!" karjus ta ja läks mu toast minema.

Ma ei läinud talle järgi kuna ma ikka olin bokserite väel. Otsisin endale kiirelt dressid selga ja jooksin järgi. Ma ei leidnud teda kuskilt, ei tema toast, ei köögist, mitte kuskilt. Siis ma kuulsin auto käivitus häält. Jooksin maja ette ja nägin Ellat autoga minema sõitmas. Kurat küll. Ma jooksin enda auto juurde ja käivitasin selle ning sõitsin maja eest minema, püüdes Ellale järgi jõuda.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------

                                                                                     Ella

Kuidas saab üks inimene nii õel olla? Ma vihkan Stefanit. Temas reaalselt pole mingit headuse piiska alles. Ta ei hooli mitte kelleski ja ei hakka ka hoolima. Ma vihkan teda.

Läbi pisarate ja läbi vihma oli võimatu sõita, aga ma olen päris kindel, et Stefan sõidab mulle järgi ja sellepärast ma sõidan ka kiiremini kui lubatud. Ma isegi ei tea, kuhu ma sõidan või kus ma olen. Ma ei näe midagi. Kurat, see kõik ajab nii närvi ja mu pea valutab meeletult. Eiiii!! Ma pole täna enda rohtusid võtnud. Miks see kõik minuga juhtub ainult? Miks? Ma ei pane tähelegi kuidas tee peale tuleb miski ette ja ma ehmatan selle peale. Ma keeran rooli järsult paremale ja mu autokülg läheb ette. Nüüd on kõik pime mu silme ees.