Midagi laenatud

10

Ma ei kavatse siin kodus enam olla. On hommik ja kell on viis. Mul ei tule enam und ja ma pakin kolme päeva asjad kokku. Ma kavatsen minna kolmeks päevaks enda suvilasse. Suvilasse, mis jätsid mulle mu ema vanemad. Nad küll ei ela enam Eestis, kuid nad olid ühed suurimad toetajad nii rahaliselt kui ka vaimselt mulle ja mu isale kui ema ära läks. Ilma nendeta me poleks isaga täna siin, kus me oleme. Tõmban oma kotiluku kinni, võtan laua pealt võtmed ja lähen meeletult vaikselt trepist alla. Ma jõuan vaikselt esikusse, tõmban tossud jalga ja hakkan juba minema kui kuulen enda selja taga samme. Lõpuks seisab mu selja taga Stefan. Ma keeran selja ja näen teda. Ta on lummav oma just magamast tulnud juustega ning loomulikult ei ole tal särki seljas.
"Kuhu sa oma arust lähed viis hommikul?" küsib ta nõutult.
"Ausalt see pole sinu asi kuhu ma lähen. Nii et mine magama tagasi." ütlen talle kiire vastuse, sest ma ei taha, et keegi meid kuuleks.
"Loomulikult on. Kas sa ei mäleta, mida su isa sulle ütles? Mina jälgin nüüd sind." ütleb ta noomivalt.
Ma juba vaikselt hakkan uksest välja minema kui ta haarab mu käest.
"Sa ei kuulnud mind? Sa ei lähe välja sellisel kellajal ja veel üksi. Sa ei tea kunagi, mis sinuga võib juhtuda." sosistab ta mulle vaikselt.
Ma ainult põrnitsen teda ja tõmban oma käe ta haardest välja ning kiirendan oma sammu. Ma peaaegu jooksen bussijaama, sest ma ei taha, et Stefan mulle järgneks. Esimene buss läheb 5:38 nii, et mul on 6 minutit aega. Lõpuks kaovad need kuus minutit ja buss seisab minu ees. Ma astun sisse ja ostan pileti Viljandisse. Tallinnast Viljandisse on piisavalt pikk maa, et ma saan teha väikese uinaku.
Peale tunnikest uinakut tulen ma ärkvele ning ma saan aru, et ma pole enam kaugel Viljandist. Buss peatub ning ma astun bussist maha. Ma armastan seda maahõngu, mis mulle ninna suubub. Imeline vabaduse tunne. Ma hakkan sammuma hea tujuga suvila poole. Sinna on päris pikk maa ja ma pean minema jala.
Suvilas on kõik nagu vanasti. Me pole isaga külastanud seda vähemalt kümme aastat. Ma pühin suurema tolmu asjadelt maha ning koristan veel mõningad kohad ära, et see maja oleks elamiskõlbulik. Peale kolme tunnist puhastamist on maja nagu uus. Kuna ma näen külmakapis ainult tühjust, siis ma suundun poodi. Jällegi on pood mitme mitme kilomeetri kaugusel, aga seekord on mul ratas. Mu ema ratas. Ma jään seda vaatama ning hakkan mõtlema jällegi Stefani sõnade peale. Kas ta tõesti mõtles neid sõnu tõsiselt? Ma istun lootusega, et need sõnad oli ainult minu kurvastamiseks ratta peale ja suundun linna peale. Ma tunnen läbi oma kollase kleidi seda mõnusat hõngu. Soe kevad tuul paitab mu paljaid reisi ning päike soojendab mu nägu. Poodi jõudes valin kõige vajalikuma. Ma mööndun ühest kahtlasest kambast, kus on veelgi kahtlasemad poisid. Sellised inimesed tekitavad mulle külmavärinaid. Ma teen kiiresti oma ostud ära ja suundun oma ratta poole. Teen selle lukust lahti ning suundun tagasi suvilasse. Pakin asjad lahti ning lähen aeda nautima päikest. See on jumalik, mida võib maailm sulle pakkuda. Minu mõtteid häirib minu järjekorde telefoni plinin. See on isa, kes tahab saada ühendust. Ma kirjutan talle ühe sõnumi lootes, et ta mind kolm päeva ei tüüta.
"Isa, olen Jessica juures. Tulen pühapäev koju.
Armastan,
Margaret"
Loodame, et ta saab nüüd rahulikult olla.
Kell on juba 23:12 ning ma olen ramp väsinud. Ma suundun voodisse, kus ma tunnen mõnusat hõngu, mis tuletab mulle meelde mu lapsepõlve, sest ma pesin neid linu sama lõhnalise pesuvahendiga, mida kasutas mu vanaema. Ma juba vaikselt suikusin unne, kui ma kuulen samme. See äratab mind kärmelt üles. Ma kuulen kuidas keegi, mis keegi, kuidas mitu inimest käivad mu akende taga. Järsku katsub keegi ukst. Õnneks mul oli meeles see lukku panna, kuid mulle tuli meelde, et ma unustasin telefoni aeda ning ma ei saa kedagi appi kutsuda. Ma olen paanikas. Keegi ei tea, et ma siin olen. Keegi hakkab uksele prõmmima ning keegi taob aknaid. Kuid siis kuulen ma auto müra ja tagumised lõppevad. Ma julgen korraks aknast vaadata. Maja ees seisab must audi. Ma lähen võtan köögist noa. Keegi keerab võtmetega ust lahti. Ma olen valmis seda tulevat inimest noaga ründama. Uks avaneb ja sammud tulevad aina lähemale. Tuled pannakse põlema ja ma näen kissitavate silmadega Stefanit. Automaatselt ma kukutan noa maha ja hüppan talle kaela. Ise värisemas ja silmad pisarais. Ma pole kunagi olnud nii õnnelik kui ma teda näen.
"Appi, jumal tänatud, et sa siin olen." karjun talle väriseva häälega tal kaelas rippudes.
Ta võtab minust kõvemini kinni.
"Rahune, rahune. Mis juhtus?" küsib ta imestunult.
"Ke-keegi oli akna taga ja ukse taga. Keegi katsus neid. Appi ma pole elus kunagi nii kartnud." ütlen talle kokutades.
Ta paneb mind maha kuid ma ei taha lahti lasta.
"Mine voodisse tagasi ja ma jälgin, et kedagi ei tuleks." ütleb ta rahustavalt.
Ma lasen tast lahti ja lähen voodisse teki alla. Ma pole elu sees sellist hirmu tundnud. Mu süda peksab ikka veel väga kõvasti. Stefan heidab minu kõrvale teki peale pikali. Ikka jope seljas ja jalanõud jalas. Ta silitab õrnalt mu pead. See peaks mind häirima, aga selle asemel ma naudin seda. Selle sama mõttega ma suundun unemaailma ja inimene, keda ma pole kunagi tahtnud enda kõrvale on praegu tahetuim inimene siin maailmas.

Ma ärkan vaikse kolistamise peale. Ma avan silmad ja näen enda kõrval toolil teksa tagi. See pole minu oma. Ja siis mulle meenub, et Stefan on ka siin. Ma tõusen voodist ning suundun kolina poole. See tuleb köögist ning seal samas seisab Stefan. Stefan, kellel on ikka ja samad riided seljas, mis tal eile ning poiss kes teeb süüa? Süüa? Selle mõtte peale ma naeratan.
"Kuidas sa mu leidsid?" küsin talt esimese asjana.
"Tere hommikust ka sulle ja kui sa tahad teada kuidas ma leidsin, siis esiteks: sa ei võtnud väga palju asju kaasa, teiseks: sul pole sõbrannade juurde asja ning kolmandaks see, et suvila võtmed olid kadunud." ütleb ta muna taldrikule tõstes. Ta viipab käega, et ma istuks ning ma kuuletun.
"Mis eile juhtus?" küsib ta ka ise maha istudes.
Ma jutustan talle terve eilse päeva sündmused ning lõpetan tema tulekuga. Ma ei taha selle peale mõelda rohkem vaid tahan seda võtta kui halba unenägu. Ma lõpetan oma söömingud ning hakkan nõusid pesema.
"Las ma teen ise." ütleb Stefan mul nõusid käest võttes.
Kes see on? Mis on saanud vanast Stefanist, kes on kooli boss. Kõik mida ta ütles nii tehti. Ta oli vastik. Ta oli põlastusväärne, aga nüüd. Nüüd ma näen poissi, keda huvitavad teised rohkem kui ta ise. Ma annan nõud talle ning naeratusega lahkun köögist, et minna ja panna endale sobilikud riided selga.