Midagi laenatud

3

Sõitsime isaga siis meie tulevasse koju. Oli nädal möödas Fredi peost ja jutuajamisest isaga. Me ei rääkinud ühtegi sõna sõidu ajal. Täna oligi siis see kolimispäev. Mul polnud midagi väga kaasa võtta, sest isa ei tahtnud näha ühtegi asja vanast majast. Võisid võtta oma tähtsamad asjad, teised asjad pidid kõik maja müügiga minema minema.

Maja ees ootas mind Robin, kes aitas mu kohvrid üles minu tuppa. Maja esimesel korrusel on siis tavalised toad nagu köök, elutuba ja vannituba, plus isa kontor. Teisel korrusel on kõik magamistoad: minu, kohe minu kõrval Robin, siis Stefani oma ( ma sooviks, et see oleks kaugemal) ja siis lõpuks tuleb isa ja Birgiti tuba. Üldiselt on nii, et siin peres on ainult Robin normaalne kellega on võimalik suhelda, no plus tema kalad ka.

Kui kõik minu asjad on toas hakkan neid lahti pakkima. Pärast 3h tundi on ikka veel umbes kolm kinnist kasti, mida pole puudutud.

"Tule alla õhtust sööma," ütleb Stefan minu tuppa astudes.

"Palun me peame mingid reeglid tegema kui me tahame kõik siin ellu jääda. Esiteks, koputa ja teiseks hoia üldse minu toast eemale," ütlesin talle.

Ta vaatas mind ainult. Kui ta mind nii jälgis, siis ma sain aru, et nad on Robiniga ikka nii erinevad. Stefanil on palju konarlikum lõuajoon, tumepruunid silmad ja pruunid juuksed. Robin seevastu oli täiesti teistsugune. Robinil olid sassis blondid juuksed ja sinakad silmad.
Järsku ma tulin maa peale tagasi ja Stefan seisin minust ainult 10cm kaugusel. Ma juba tundsin kuidas mu süda hakkas umbes neli korda kiiremini käima. Tema vist sai ka sellest aru ning ta kummardus suuga mu kõrva juurde ja sosistas: "Naudid vaatepilti,mis?" Aeglaselt liikus ta mu kõrva juurest ära, riivates mu põske. Mind päästis maha kukkumast koputus uksele. "Okei ma ei taha isegi teada, mis te seal teete, aga kui te kohe alla ei tule, siis ema ja isa tulevad üles, ise." See oli loomulikult Robin. Mulle võis ainult tunduda, aga ma kuulsin ta hääles natukene pettumust. Mis kõigil viga täna on? Stefan sosistab mulle imelikke lauseid ja Robin on pettunud, milles? Stefan astus mu toast välja ja ma järgnesin talle.

Alla jõudes olid kõik väga vaiksed. Robin ainult jälgis mind ja Stefanit terve õhtusöögi imelikult. Mis tal viga on? Kas ta arvab, et me Stefaniga tegime midagi? Ja mis see üldse tema asi on kellega ma suhtlen?

Isa jäi Birgitiga nõusid koristama. Stefan oli juba ammu oma toas. Ma ootasin laua taga täpselt sama kaua kui Robin. Ma pean teadma, mis tal viga on. Ta tõusis siis laua tagant üles ja suundus üles. Ma peatasin ta trepi peal kinni.

"Mis on su probleem? Miks sa vaatasid mind terve õhtusöögi aja nagu ma oleks kellegi mõrvanud. Kui sul on midagi öelda, siis ütle kõik välja. Kas sellel on midagi tegemist Stefaniga? Lihtsalt räägi mulle. Robin me teame üksteist juba 6 aastat. Mina räägin kõik sulle ära kui mind midagi vaevab." küsisin ma talt nõudvalt.

"Jah me oleme 6 aastat sõbrad olnud ja sa ikka ei saa millestki aru. Sa oled piisavalt tark, et seda välja nuputada, mis mind häiris." ütles ta karmilt.

Loomulikult ma tean mida ta mõtles, aga me mõlemad ei julge tunnistada, et midagi toimub meie vahel. See midagi on midagi rohkemt kui sõprus. See on tunne nagu liblikad oleksid kõhus. Sa ei saa mitu päeva korralikult magada kuna sa mõtled mida teine parasjagu just teeb. Kuid siis toimus kõik nii kiiresti. Teod rääkisid enda eest. Järsku olid minu huuled temaga kohakuti ja tunne kõhus oli veelgi tugevam kui kunagi varem.