Midagi laenatud

9

Kooli jõudes ma peaaegu, et jooksin Stefani autost välja. Mu elu läheb aina halvemaks. Ma ausalt ei taha isegi teada, mida see päev veel toob. On alles hommik. Ma kõnnin kiirema sammuga kooli poole. Õnneks minek mööda Saara kampa läheb sujuvalt. Midagi on hästi läinud. Ja ma jõudsin ainult selle peale korraks mõelda, kui ma nägin jälle inimeste pilke enda peal. Kohutav on kui sa tunned oma seljas sadade inimeste silmapaare. Ma kiirendan oma sammu ja ma olen lõpuks koolis. Lõpuks on midagi mu päevas head. Ma näen oma ainukesi sõpru koolis. Ma viipan neile käega, kuid nad ainult vaatavad mu poole ja kõnnivad kiirelt minema. Mis toimub? Miks nad mind väldivad. Mu süda hakkab valutama. Ma pean teada saama, mis toimub. Ma jooksen neile järgi.
"Tüdrukud!! Mis toimub? Miks te mind ei oota?" karjun nende poole joostes.
"Palun Margaret, mine ära. Me ei taha enam sinuga suhelda." ütleb Freya ainukesena midagi peale vaikust.
"Mida? Me oleme tundnud terve elu üksteist ja nüüd te tahate minust lihtsalt lahti saada? Palun, te olete ainukesed, kes mulle jäänud olete." ütlen neile pisarates.
"Sul on Robin. Sul pole meid vaja." ütleb Maria põlglikult.
Ja selle lausega nad kõnnivad kõik minema. Ma vaatan enda taha ning näen oma udusest silmadest Stefanit irvitamas. Loomulikult on tema selles süüdi. Loomulikult tema käskis neil minuga suhtlemise lõpetada. Ta hävitab mu täielikult ja ma ei suuda ega oska talle kuidagi vastu astuda. Ma olen täielikult üksi. Mul pole ema, mul pole isa ja nüüd mul pole sõpru. Ma olen täielikult üksi. See mõte tekitab minus juba meeletut valu.
Ma lähen Stefanist mööda ta õlga puudutades. Ma ainult kuulen tema irvitamist ning see ärritab mind veel rohkem. Ma suundun kiiremas korras klassi. Seal tunnis pole õnneks ei Stefanit, ei Robinit ega Jessicat, Mariat ning Freyat. Ma kuulen läbi oma mõtete, et keegi kutsuks nagu mind. Ja mul oli õigus. See oli õpetaja, kes tungis oma häälega minu mõtetesse.
"Margaret! Margaret!!" karjub õpetaja oma kileda häälega. "Kas sa palun paneksid tähele ka, mis siin klassis toimub?" lausub ta kätega vehkides.
"Palun vabandust. Ma jäin millegi peale mõtlema." ütlen häbelikult.
"Ta mõtleb kellega ta järgmisena ringi ajama läheb. Robinist ja Henryst talle ei piisa. Ime, et Robin sinuga enam tegemist ei taha teha." ütleb keegi klassist.
Ma olen sõnatu. Ma võtan oma asjad ja lähen klassist välja.
"Margaret, kuhu sa oma arust lähed?" hüüab õpetaja mulle järgi.
Ma olen nii läbi sellest alandamisest kõikide ees. Ainult üks tegu muudab mu terve elu. Ma ei pane tähele, et ma jooksin kellelegi otsa.
"Kurat, jälle sa ei suuda ette vaadata. Alati jään ma sulle ette." ütleb Stefan häirivalt.
"Palun jäta juba mu piinamine. Sinu pärast olen ma koolis kõigi tallaalune." ütlen talle läbi pisarate.
"Oota mida? Kes sulle mida ütles?" küsib ta uurivalt.
"Woow kedagi on keegi peale ta enda huvitama hakanud? Sinu pärast ei saa ma enam koolis käia. Appi kuidas ma vihkan sind!!" karjun talle minema joostes.
Ma ei saa enam koolis olla kui mind nii alandatakse. Ma lähen kooli majast välja, et koju minna aga selle mõtte ma võin kohe peast välja visata, sest minu ees on täpselt Saara kamp.
"Vaadake, väike lita tuleb! No kas otsid juba kedagi uut? Me kuulsime, et oma vennaga sa juba asjad perse keerasid." ütleb keegi grupist. See oli arvatavasti Saara. Ühe hetkega on kõik ta kamba liikmed mind ümber piiranud. Ma olen täielikus segaduses.
"Palun jätke mind rahule. Ma ei viitsi enam teid ka kuulata." ütlen neile kõigile vaikse häälega.
Aga neid see ei huvitanud. Nad ikka pidid mind piinama enda kohal olekuga.
"Kahjuks me ei saa seda teha. Tead sina, Margaret oled meile kõigile ainult üks nuhtlus. Stefan küll keelas sinuga isegi rääkida, sest see sinu eiramine pidi olema sulle kättemaksuks, aga ega ma ei usu, et ta pahandab kui me sinuga natukene, lõbutseme." lausub Saara irvitades ja samal ajal mu juukseid näppides.
Ma löön ta käe ära ning ütlen juba kõvemalt. "Ära puutu mind!"
"Oi, mind sa poleks pidanud puutuma." lausub ta ähvardavalt ning lükkab mind nii, et ma kaotan tasakaalu ning kukun oma käe peale. See tegi meeletult haiget.
"Kas te ei saanud aru, et jätke ta rahule!!" karjub keegi eemalt. See oli Stefan, kes kõndis meie poole.
"Kuule sa pidid teda ju nii väga vihkama. Me ei salli ka väga teda. Las olla. Saab oma õppetunni kätte." ütleb Saara talle.
"Ma ütlen viimast korda. Jätke-ta-rahule!!" ütleb Stefan talle tõtt vaadates. Ma olen saanud selle ajaga püsti ning oma asjad kokku korjatud. Saara kuulas nagu koer Stefanit ning taganes oma kambaga.
"Ma oleks ise ka hakkama saanud." ütlen talle nägu krimpsus.
"Näha oli jah. Näita oma kätt." ütleb ta mu kätt võttes.
Ma tõmban selle kohe ära. Valu läbis mu kätt ning seda oli näha ka mu näost.
"Ma ütlesin, et jäta mind rahule. Sina oled selles kõiges süüdi. Kõiges mis mulle öeldakse. Kõik mis mulle tehakse on sinu süü. Nii et, hoia heaga eemale." ütlen talle otse näkku ning keeran selja ja lähen minema. Mind jääb saatma tema küsiv pilk. Ma ei saa aru, kas see inimene on loll või mängib lolli. Pigem see esimene variant. Kas ta ei saa aru, et tema on kõikide probleemide põhjustaja. Oma mõtetega suundun ma kodu poole.
Kodus pole õnneks kedagi. Ma ei suuda leida külmikust midagi külma ning lõpuks ma annan alla ja lihtsalt lähen ma oma tuppa. Järsku astub mu tuppa Stefan külm juurikate kott käes. Ta võtab mu käe enda kätte. Mul ei õnnestu kuidagi seda vabaks saada, sest tema lihases käes on liiga tugevad. Ta paneb koti mu käe peale ja ma toon esile väiksese kiunatuse. Ta vaatab mind oma kurvade silmadega ning hoiab mu kätt enda käes. Ta tapab vaikuse esimesena.
"Anna andeks ma ei tahtnud, et asjad nii kaugele läheksid. See ei olnud mul küll plaanis." ütleb ta mulle silma vaadates.
Alles nüüd saan ma aru kui ilusad ta silmad on. Need on samasugused nagu minul. Sügavad, kuid samas nii läbinägelikud. Kuid ma ei lase neil enda mõtteid häirida.
"Plaanis? Sul oli plaan mind hävitada? Mille eest? Hoopis minul peaks olema sõjaplaan sinu hävitamiseks. Tänu sinule ma kaotasin kõik. Oma sõbrad, oma isa ning ilusa mälestuse oma emast. Palun, ainuke asi mida sa saad teha on mu elu rahule jätta." ütlen talle põlglikult.
"Sina olid see, kes mulle mingi olluse krae vahele kallasid. Ja ma ütlesin, et sa oled lipakas, aga ega ma ainuke polnud." lausub ta uhkelt.
"Okei ma vabandan, et ma seda tegin aga sul ei jää õigust mind kunagi enam nii kutsuda. Ma ei usugi, et ma sulle nii lihtsalt andeks andsin, aga ma olen väsinud sinuga võitlemisest, sest nagu sa näed alati olen mina kaotaja." ütlen oma kätt vaadates.
"Oota, sa heastad mulle selle ühe asjaga. Sa ütled mulle, kes mind nii hakkas kutsuma. Ja kohe." ütlen talle lootuses oma elu tagasi saada.
"Ma ei saa. Ausalt ma pole selline jõhkard, et ma rikun su suhted nendega." ütleb ta. Temast kumab ebamugavust.
"Kohe!!" ütlen juba kõvema häälega.
"Okei, mis mul muud üle jääb? Mäletad sa seda päeva kui sa oma sõbrannadega rääkisid, et sa oled Robiniga koos. Sellel päeval tuli minu juurde Robin, kes rääkis, et ta on sinuga olemisest väsinu ning ta tahab lahti saada sinust, sest talle meeldib keegi teine. No ja siis ta pani mind fakti ette, et kas ta räägib mu saladused koolis välja või ma keeran su elu sõna otseses mõttes perse. Ma ausalt oleksin talle kallale läinud, sest ma ei ole südametu ja mingi osa minust ikka hoolib inimestest. Aga mul ei jäänud muud üle ja ma siis hakkasin levitama jutte ning keelasin vältida sind, aga sinu sõbrannad, nendele ma ei öelnud midagi, sest ma olin kindel, et ma ei veena neid. See miks nad sind väldivad pole minu süü. Oled rahul nüüd?" ütleb ta viimaks.
Mul on selle jutu peale tulnud pisarad silma. Robin? Poiss, kes on mulle meeldinud mitu aastat. Poiss, kes oli mulle rohkem kui sõber teeb mulle nii? Ja veel mu sõbrad? Ma olen veel suuremas segaduses.
"Palun anna mulle andeks. Ma üritan homme kõik asjad korda teha. Keegi ei puudu ega ütle sulle midagi. Ma luban." ütleb ta oma madala ja kurva häälega.
Ma olen kokkulangemas. Mult on röövitud kõik ning mitte miski ei suuda seda paremaks teha. Miks? Esimest korda elus ma tahaks lihtsalt kaduda. Minna lihtsalt minema.
"Sa ei saa midagi enam paremaks teha. Jah, koolis ei kiusa mind enam keegi, aga ma pean elama siin. Siin on inimene keda ma olen tundnud kuus aastat ja nüüd ta lihtsalt lööb mulle noa selga." ütlen läbi pisarate.
Stefanil oli vist nii kahju, et ta kallistas mind kõvasti oma musklis ja mehelike kätega.
Meid katkestas kellegi sammud trepi peal. Me eemaldusime kohe üksteisest. See inimene tuli mu uksest sisse. Selleks oli Robin. Inimene, keda ma ei taha enam kunagi näha.
"Mis siin toimub?" küsib ta esimese asjana.
Ma lähen ja löön teda kõvasti vastu nägu.
"Mida v***u?" karjub ta.
Ta tõukab mind tagasi ja nüüd on Stefan meie vahel.
"Jäta ta rahule vend ja sina samuti Margaret." karjub ta.
"Sina sitapea peaksid lihtsalt kuskil kellegi perses olema juba, sest see sa oled- perses inimene. Kuidas sa võisid?" karjun talle Stefanit endast eemaldades.
Robin vaatab mind, siis Stefanit.
"Sa rääkisid talle? Sa värdjas. Sind ei saa ikka usaldada. Oota nüüd ma tean miks. Sa tahtsid ta minu vastu ässitada ja siis ise teda keppida. Sorry mees, pead pettumuse saama. Isegi ta sõbranna on parem suudleja." ütleb ta irvitades ja kurjalt meid vaadates.
Nüüd lõi Stefanile kopa ette ja ta lõi Robinit ise.
"Jäta Stefan!! Ta pole seda väärt. Küll ta saab oma karistuse." karjun ma Stefanile.
Stefan keerab oma pilgu mulle ja ma näen tema näos kahetsust ja viha samal ajal. See pilt on südantlõhestav. Samal ajal naerab Robin maas. Stefan astub temast üle ja läheb oma tuppa ning lööb ukse pauguga kinni. Robin ajab ennast irvitades püsti.
"Ära kunagi minuga enam räägi." ütlen talle läbi hammaste.
Ja ta suundub oma tuppa. Ma viskan ennast voodi peale pikali ning mõne aja pärast läbi pisarate ma jään magama.