Midagi laenatud

20

Stefan

Kell on 8 hommikul ja ma pole siiamaani saanud magada. Ma istun voodi kõrval tugitoolis ja vaatan kuidas ta lihtsalt lamab, vaikselt nohisedes. Ma kardan, et ta ärkab üles ja jookseb minema kuna ta ei tea kus kohas ta on.
Ta vaikselt liigutas ennast juba ja mu kehast käis läbi võpatus, et nüüd ta ärkab ja nüüd ta vihkab mind elulõpuni.

Ma olin juba ahastuses ja ma pidin ennast maha rahustama kuidagi. Ma tõusin tugitoolist ja läksin alla midagi süüa endale tooma. Loodan, et ta nüüd siis üles ei ärka.

Võileib hambus liigun ma trepist üles, oma toa poole. Mu toa uks on lahti. Kurat. Ma liigun nüüd vaiksemalt oma toaukse poole, jõuan tuppa ja näen kaugelt, et voodi on tühi. Kas Mann jooksis minema. Ma karjusin: "KÕIK ÜLES JA OTSIMA!"

Mu mehed olid paari minutiga maja läbi otsinud, kuid seda tüdrukut polnud kuskil. No kurat küll. Kuhu ta minna nüüd sai? Ma pean väiksema maja ostma kuna siin eksivad kõik ära. Isegi mina ise eksin vahel korruste vahel ära.

Ma näen, et mu kontoriuks on hirvakil ja mingi kolksatus käis seal. Ma hakkasin sinna poole minema ja avasin ukse. Mulle lendas midagi näkku aga ma sain viimasel hetkel pea alla tõmmata ja kiirete refleksitega sain ründajast ka kinni. See oli loomulikult Margaret.

"Rahune kurat küll maha!" karjusin talle teda kinni hoides.

"Kus ma olen? Mida ma siin teen? Vasta mulle sitapea!" karjus ta mulle kohe vastu.

Selle röökimise peale tulid mu mehed jooksuga kontorisse.

"Minge kõik välja!" karjusin neile kohe kui nad oma nägu näitasid.

Nad kuulasid mu käsku ning olid otsejoones toast läinud ja sulgesid ukse.

"Mida kes need on? Mis siin toimub?" küsis ta juba nutt kurgus.

Kurat kui halb tunne mul nüüd on teda sellisena näha.

"Lihtsalt rahune maha ja ma seletan kõike sulle, eks?"

Ta lõpetas rüselemise ja ma võtsin seda kui märgina, et nüüd on õige aeg alustada kõigega.

"Sa ikka mäletad ka midagi?" alustasin.

"Selles asi ongi, et ma ei mäleta mitte midagi ega kedagi?"

"Mida sa sellega mõtled?"

"Kes kurat üldse sina oled?" küsis Margaret selle peale.

"Sa ei tea kes ma olen?" küsisin ahhetades.

"Kes mina üldse olen? Appi miks ma ei mäleta midagi? Appi mis minuga toimub?" hakkas ta endast jälle välja minema.

"Rahune palun maha, lihtsalt rahune," ütlesin talle teda ümber kinni võttes.

Me seisime seal, tema nuttis ja mina lohutasin teda, temast ümbert kinni hoides.

Mida ma nüüd teen? Mann ei mäleta isegi oma nime. Mida ma tegema pean?

"Tead mis, sa pead puhkama. Äkki su mälu tuleb tagasi puhkamisega. Tule ma viin su üles magama," suutsin ma sellepeale ainult öelda.

Minu üllatuseks oli ta vastupanuta valmis minuga tulema. Ma panin ta voodisse ja keerasin igaks juhuks ukse lukku. Ei tea kunagi, mida ta kavatseb uuesti proovida. Alla minnes ma karjusin Henry nime.

"Te soovisite mind näha boss," astus Henry mu kontorisse sisse.

"Jah Henry, mul on nii kiiresti kui võimalik Doktor Oliveri vaja. Margareti on asjad halvad,"