Midagi laenatud

2

Astusime siis majja sisse, kus toimus meeletu möll. Fred on ikka näinud meeletult vaeva, et kõikidele muljet avaldada. Näen siis Freyat koos Mariaga ja me läheme Jessicagaga nende juurde. Freya on juba korralikult joonud, aga ärme hakka Mariast isegi rääkima. Ta kõige suurem pidutseja meie seas. Me võtame ka siis Jessicaga ühed joogid. Näen kaugelt Robinit ja ma otsustan siis minna temaga rääkima.

"Pole ammu rääkinud või mis?" alustan siis jutuga.

"Oi tsau tulevane õde!" karjub ta vastu.

"Mida sa ajad? Kas sa jõid rohkem kui vaja?" küsin kõhklevalt.

"Oota sa ei teagi? Vanemad on ju juba kuskil 2 aastat koos olnud, mida muud siis ikka oodata? Abielluma hakkavad!!" ütleb ta õhinal.

"MIDA??" küsin ehmatusega.

Ma ainult vaatan ehmatusega. Kuidas isa saab nii mulle teha? Ta ei saa kunagi ema asendada. Vahet pole, et ema jättis meid maha aga ma ikkagi ei taha kedagi muud. Ma ei tahagi ema. Ma olin nii ehmatunud, et tagasi minnes teiste juurde ma koperdasin kellegi otsa. See veel puudus. Teine vend.

"Palun vaata kuhu sa lähed," ütles Stefan oma särki pühkides, "ma ei suuda uskuda, et ma pean sellisega hakkama ühte maja jagama." Samal ajal sõpradele naermas.

"Miks mina olen viimane, kes saab teada kõigest toimuvast. Ma ei suuda seda uskuda!" karjusin kõvasti. Ma olin nii segaduses, et kõik hakkas keerlema. Ma kuulsin ainult kuidas keegi karjus mu nime ja siis läks kõik mustaks.

Ärkasin võõras toas. Mul hakkas vaikselt paanika tekkima kuid järsku tuli nurga tagant välja Birgit.

"Hommik päiksekiir," ütles ta rahumeeli, "kas sul on nüüd parem? Poisid ütlesid, et sa kukkusid kuskil peol kokku. Esiteks sa tead, et su isale ei meeldi kui sa peol jood ja teiseks sa tead, et ta ei kannata silmaotsaski joomist."

Ma mõttes oleks tahtnud talle karjuda, et ta ei ole mu ema ja ei saagi ka selleks aga mitte ühtegi sellist sõna ei tulnud mul suust välja. Järsku astus isa tuppa sisse. Birgit andis talle põsemusi ja jättsi mind isaga kahekesti.

"Margaret ma ei saa aru, mis sul arus oli? Sa tead, et mulle ei meeldi kui sa jood, isegi natukene. Kui Stefanit poleks olnud, siis sa lamaksid ma arvan ikka seal peol põrandal," ütles isa.

"Stefan oligi see, kes mu siia tõi. Oota, kus ma olen üldse? Ja palun ütle, et ma nägin unes kuidas Robin rääkis mulle, et sina ja Birgit hakkate abielluma." vastasin vaikselt paanikasse sattumas.

"Ma ei saa aru, mis sul selle vastu on? Minu ja Birgiti. See on minu valik kellega ma koos olen ja Birgit on väga tore inimene. Sa peaksid talle võimaluse andma. Ja sa küsisid kus sa oled? Meie tulevases kodus. See on siin sinu tuba. Meeldib?" küsis isa toas ringi vaadates.

Tõesti, see tuba oli täpselt minu maitse. Hallid seinad, suur valge voodi, suur valge riide kapp, valge laud ja loomulikult palju muud iluelemente.

"Ma tahtsin sulle küll juba mitu kuud tagasi rääkida, aga ma mõtlesin, et kui sa teada saad ennem siis sa lihtsalt ei tule minuga kaasa. Ma olen salaja juba meie asju siia toonud aga sinu ees millegi varjamine on raske," ütles isa.

"Isa ma ei taha endale ema. Ma tahan elada rahulikult ilma vendateta. See kõik on väga ilus ja nagu ma aru saan siis sa tahad lähitulevikus sisse siia kolida, aga oota aasta veel. Birgit ei pruugi olla see õige," ütlesin isale, proovides teda kuidagi ümber veenda.

"Kui sa üritad mind ümber veenda, siis see ei õnnestu. Birgit on see õige. Ja selles on sul õigus: ma tõesti tahan siia kiiremas korras sisse kolida, siis saab keskenduda pulmadele. Minu asjad on siin, ainult sinu asjad on jäänud meie endisesse koju. Kõik mööbli ma müün maha, sest ma ei taha siia maja neid halbu mälestusi," ütles isa kurvalt.

Ma sain aru, et ema ei lähe temalt kunagi meelest, aga ikkagi tahab ta abielluda kellegi teisega. Meie jutuajamist segas Stefan.

"Kas ma palun saaksin rääkida Margaretiga? Üksi?" ütles Stefan.

Isa lahkus ja Stefan tuli mulle lähemale.

Ta alustas juttu: "Mulle meeldib sama vähe sinu kohalolek siin majas nii et harju ära. Teiseks minust ei saa kunagi sinu vend, jäta see meelde. Kolmandaks, sa ei maini midagi meie kohta koolis. Said aru? Väga hea."

Ta kõndis sama rahulikult toast välja nagu tulles. Mu elu on täielikult pea peale pööratud. Mul on kaks venda. Üks on normaalne, aga teisest hullemat ei leia. Mul on järsku ema keda ma pole endale soovinud. Mu isa on täielikult pime kõigi ja kõige suhtes. Kõike seda peas läbi käies ma sain selgusele, et ma pean olema ainult ühe aasta siin majas ja siis ma saan välja kolida. Ma saan töö endale, ma hakkan palka kõrvale panema, et korterit endale osta ja kui ma olen 18, siis ma kolin kohe välja.