Midagi laenatud

5

Margaret

Stefan ajab mind marru. Ta ei suuda kuidagi ennast normaalselt väljendada. Miks ta pidi minema Robinile kallale? Nad on olnud terve elu parimad sõbrad. Nad pole isegi ühegi pisema asja pärast vaidlema läinud, aga nüüd tuleb Stefan talle põhjuseta kallale. Robin oli koos isa ja Birgitiga traumapunktis ja mul oli jälle üks väga "arusaadav" jutuajamine Stefaniga.

Robin jõudis paari tunni pärast koju ja kõik käitusid nagu midagi poleks juhtunud, kaasaarvatud Robin ise. Kõik on siin maja põrunud. Järsku käis koputus mu uksele.

"Kas ma võin sisse tulla?" küsis Robin leebelt samal ajal minu kõrvale voodisse istudes.

"No sa oled juba siin nii, et väga vahet pole" ütlesin ma irooniliselt.

Ta ainult muigas selle peale ja võttis mind kaissu. Ma pole nii ammu tundud sellist lähedus tunnet kellegagi.

Kell on 8.00 ja ma magasin oma esimesse tundi sisse. Tore on alustada oma päeva sisse magades. Robin oli juba kooli läinud. Ma ei saa aru miks ta mind üles ei ajanud. Ma hakkasin siis kiiresti riidesse panema ja järsku astus mu tuppa sisse Stefan.

"Sa kooli ei peaks minema? Voahh...!!" ütles Stefan mind aluspesus nähes.

"Mine minema!" karjusin ma talle.

Ta jäi korraks veel mind vaatama aga siis pani ta ukse kinni. Ma panin kiiresti riided selga ja läksin välja. Ukse taga oli loomulikult Stefan.

"Ma arvan, et sa magasid sisse. Pole küll üllatav aga ma ka nii et sa võid minuga kooli tulla," ütles ta lõbusalt.

Ma vaatasin kella ja mul ei jäänud muud üle kui temaga minna.

Terve auto sõidu vältel ei rääkinud me sõnagi. Ma lihtsalt ei julgenud temalt küsida kus ta tol õhtul oli kui ta Robinile kallale läks. Kui tal on tuju sellest rääkida siis ma kuulan.

Kooli jõudsime me esimese tunni lõpuks. Inimesed olid juba kooli ees oma kampades. Kaugelt oli näha jalgpalli kampa ehk Stefani kamp, siis oli Saara kamp. Ooo Saara Künnap. Vot see inimene on üks ora kõigi perses. Tema on siis meie kooli see kullatükk. Rikkad vanemad, kes plekivad kõik kinni. Kõik targad tema käpa all teevad ta kodutööd ära. Ühesõnaga on ta üks perses inimene. Stefan läheb siis oma kamba juurde ja ma olen üksi. Tore, reetur. Oleks võinud siis minuga kooli sisse tulla, aga ei. Ma pean minema Saarast üksi mööda, eriti nüüd kui Stefan mu kooli oma autoga tõi. Aga ma suudan seda. Ma olen tugev, iseseisev ja ma olen Margaret. Kurat, keda ma petan?

"No juba panedki oma venda?" küsis Saara.

"Vähemalt mina kõlban talle," ütlesin talle mööda minnes.

Seda kuulsid palju ning kõik teavad, et Stefan jättis Saara maha, sest Saara polnud piisav talle. Igastahes sai ta päris kurjaks. Ta hakkas juba minu poole tulema kui meie tagant tuli tuttav hääl, mis küsis peaagu karjudes:
"Hei, mis siin toimub?" see oli loomulikult Stefan.

Stefan on ainuke kes suudab Saara vait panna. Ma ainult vaatasin talle ainult kurjalt otsa. Tema näos, aga paistis hoolivust. Järsku tõmbas mind kõige keskelt välja Robin.

"Mis toimub? Miks sa Stefaniga kooli tulid?" küsis Robin.

"Esiteks ei toimu midagi, teiseks sa oledksid võinud mind hommikul üles äratada aga ei, läkisid lihtsalt minu kõrvalt ära," ütlesin talle pahaselt.

"Anna andeks, ma ei tahtnud sind lihtsalt äratada. Sa nägid nii rahulik välja ja ma ei tahtnud seda rikkuda," ütles ta kurvemalt.

"Okei vahet pole, unustatud asi" ütesin talle juba paremas tujus.

Ta võtts mult käest kinni ja tõmbas mind kooli sisse.

"Mida sa teed?" küsisin talt ehmatusega.

"Näitan kõigile, et sa kuulud mulle ja keegi ei saa isegi sinu ja Stefani peale mõelda, kaasaarvatud mina." ütles ta lõbusalt.