Midagi laenatud

22

Ella

Ma ärkan meeletu peavalu peale. Need peavalud on kestnud mul juba kaks nädalat, siia uude kohta kolimisega. Ma ei tea absoluutselt midagi, miks ja mis toimub praegu. Ma tean, et ma käisin ühel peol ja sel ööl ma kaotasin oma vana elu. Stefan on olnud inimene, kes aitas mind kõigega. Meie suhetest ma tean ainult nii palju, et meil oli vist mingi teema aga ma jätsin ta maha. Vist oli nii? Keegi ei taha rääkida mulle mu eelnevast elust siin terves majas. Siin majas töötab nii palju inimesi ja mitte keegi ei räägi minuga. Peale Stefani,Henry, Fredi. Fred on ainuke inimene, kes on nõus minuga aega veetma.Stefan on kogu aeg nii hõivatud, et ma peaaegu ei näegi teda. Ainult siis kui ta mulle õhtuti head ööd soovib ja siis läheb ka ta oma tuppa. Ta on nii kinnine inimene. Ainuke, kellega ta suhtleb on Henry ja kõik. Aga siis tuleb Stella. Ma ei meeldi väga talle. Ma ei teagi miks, aga igakord kui ma küsin temalt midagi siis ta vaatab mind kurja pilguga ja nähvab midagi vastu. 

Mu mõtteid segab koputus mu uksele. Sealt pistab pea sisse Fred.

"Heii, kuule tahad tulla minuga jalutama? küsib ta nägu naerul.

"No kuidas ma saaksin heale seltskonnale ära öelda," vastan talle ja hüppan voodi pealt püsti.

"Kuidas sa ennast täna tunned? Ikka peavalud?" küsib ta kui me keerame just metsateele.

"Täna oli see hoog vist kõige hullemaid. Miski ei aita selle valu vastu,"

"Sa ikka tead, et sa peaksid sellest Stefaniga rääkima, mitte endale hoidma. Tema oskab selle jaoks midagi leida. Ma ei saa üldse aru, miks sa seda tema eest varjad?"

"Fred ma ei taha teda tüütada. Teda ei huvita ka ma arvan. Need kaks nädalat on ta mind totaalselt vältinud."

"Sa tead, et teda huvitab küll,mis sinuga toimub. Tal lihtsalt rasked ajad praegu. Ta ei ole leidnud kliente ja kui sa kliente ei leia, siis ei tule ka raha sisse."

"Ma ikka ei tea millega te kõik tegelete siin. Maja turvasüsteem on rangeb kui presidendi Valge Maja. Keegi ei tohi ilma saatjata territooriumilt lahkuda. Ma ei saa aru tõesti."

"Mu vastus on samasugune nagu nendel 20 korral kui sa oled mult seda küsimust küsinud."

"Ma elan siin ja keegi ei räägi minuga, ei mu minevikust ega tegevusest mis majas toimub,"

Fred hakkas midagi ütlema, kuid mind tabas väga kõva peavalu hoog.

"Ella, mis juhtus?" kuulsin ainult vaikselt oma peast kinni hoides.

"Emme palun ära mine ära. Palun ära jäta mind. Ma ei taha, et sa lähed ära"   

Mu silme ees jooksevad väga hägused pildid naisest ja väikesest tüdrukust, ma kuulen ainult neid lauseid selle tüdruku suust, kes on meeletus hüsteerias.

Need pildid hakkavad kaduma ja mu peavalu taandub.

"Ella tõesti kui sa midagi kohe ei ütle, siis me läheme kohe arsti juurde," kuulsin nüüd selgemalt.

"Ja, minuga on kõik korras." ütlesin Fredile vastu.

"Kuidas sa saad nii öelda? Just nähtu kohta ma saan öelda, et midagi ei ole korras. Sa pead Stefaniga rääkima."