Midagi laenatud

12

Margaret

Me jäime Stefaniga koos magama, sest ma ei suutnud üksi olla. See jube mälestus jääb igaveseks mu ellu. Stefan tahtis, et ma teeks politseisse avalduse, aga see ei oleks muutnud mitte midagi kuna ma ei mäleta midagi sellest õhtust. Siiamaani mul on rakse mõelda selle peale, et mis siis oleks juhtunud kui Stefan poleks tagasi tulnud. Ma ärkasin varem kui tema. Ta oli ikka ja samades riietes, mis eile ning ta käsi oli seotud sidemesse, minu poolt. See vaatepilt oli nii habras, kuid hirmutav samal ajal. Ma püüdsin ülesse tõusta nii, et ma teda üles ei ärataks. Ma läksin ja vaatasin, kas meil on midagi süüa kapis, kuid sealt vaatas mulle vasti samasugune tühjus nagu ka minu kõhus. Ma istusin toolile maha, kuid miski ei andnud mulle rahu. Mulle ei andnud rahu Stefani auto. Ma läksin seda maja ette vaatama. Seal oli ikka kirjas need samad kaks sõna. Järgmise hetkel oli mul käes vee voolik ning käsn ja ma nühkisin autot. Kui ma olin lõpetanus seisis minu taga Stefan. Ma võpatasin kui nägin teda.
"Vabandust ei tahtnud sind ehmatada, aga ma oleks võinud seda ise ka teha." ütles ta leebelt.
"Kas sa arvad, et nemad tegid seda?" küsisin talt tema eelnevat juttu ignoreerides.
"Mul pole õrna aimugi, aga kui olid, siis said nad teenitud tasu ja veel küllalki." ütles ta oma kätt vaadates.
Ma võtsin ämbri ja panin selle oma kohale tagasi.
Ma läksin oma asju pakkima, sest täna peab reaalsusesse tagasi minema. Pean kindalt pikema jutuajamise isaga maha pidama ning pean jälle Robinit nägema. See mõte ajas mulle külmavärinad peale. Ma keerasin selja ja jäin ennast peegilst vaatama. Mul olid seljas veel need samad riided, millega ma olin eile nende mõrtsukate küüsis. Ma jäin ennast jälgima. Mul oli seljas maika, mis oli õnneks terve, valge pluus, mis oli katki ning määrdunud püksid. Ma kiskusin need seljast ja läksin pesema. Ma pesin endalt kõik selle halva maha. Selle tunde, mis olid need inimesed mu kehale jätnud. Ma astusin välja ja panin uued puhtad riided selga. Vanad ma viskasin prügikasti.
"Me peame minema hakkama. Ma lubasin täna kodus olla." ütlesin Stefanile vannitoast väljudes.
"Lähme." ütles ta diivanilt tõustes.
Ma lülitasin kõik tuled välja ja keerasin ukse lukku. Siia ma arvatavasti tagasi ei tule. Kõik halvad asjad mu elus on põhiliselt siin toimunud. Ma võtsin võtme ja viskasin selle maja kõrval olevasse kraavi ning istusin lõpuks autosse.
Ma ärkasin Stefani puudutuse peale.
"Me oleme tagasi." ütles ta mulle ning läks asju juba tagant võtma. Ma astusin autost välja ja ma juba kohe tundsin, et koju minnes ootab mind karistus. Me astusime Stefaniga sisse. Meid ootas Birgit, isa ja Robin.
"Kuidas...?" küsisin Stefani poole vaadates.
"Lähme palun teise tuppa," ütles Birgit poistele, kes kohe kuuletusid.
Ma istusin isa kõrvale maha.
"Kullakene, kui sa kohe minuga ei räägi asjad selgeks on nendel tagajärjed." ütles isa esimesena.
"Isa anna mulle andeks. Ma ei tahtnud midagi sellist teha, aga mul ei jäänud muud üle. Ma pidin natukeseks siit eemale saama. Kõik lahendamata probleemid kogunesid mu õlgadele ning ma pidin lihtsalt paariks päevaks eemale saama. Palun, tõesti anna mulle andeks. Ma ei tee enam kunagi midagi sellist." ütlesin vaikselt nuuksudes.
"Kullakene, pole midagi. Peaasi, et sinuga on kõik korras, aga tõesti ma ei taha kunagi enam midagi sellist näha. Praegu on see hoiatus aga järgmine kord järgneb sellele karistus."
ütles isa mind samal ajal kallistades.
Mu isa lasi mind enda haardest lahti ning vaatas mind. Lõpuks suudles ta mind laubale ja läks teise tuppa. Ma võtsin oma asjad ning suundusin oma tuppa. Ma pakkisin oma asjad lahti kui leidsin enda laua pealt kirja.
"Räägid, siis sellele järgnevad tagajärjed!!"
Oli sinna kirja kirjutatud. Keegi koputas mu uksele. See oli Robin.
"Mida sina siit tahad?" küsisin ebameeldivalt.
"Said mu kirja kätte? Ma mõtlesin ka seda mida ma seal ütlesin. Me unustame selle jama ning käitume nagu seda poleks juhtunud. Aa jaa, su sõbrad. Nendega sa kahjuks ei saa suhelda enam, kuna noh jah, nad ei taha sinuga suhelda." ütles ta irvitades ning peale seda lauset ta sulges ukse.
Ma võtsin selle kirja ja rebisin pooleks ning viskasin prügikasti. Kuna kell oli palju läksin ma vannituppa ja pesin ennast puhtaks. Valisin endale homsed riided ka ning siis läksin magama.
On käes esmaspäeva hommik. Kell on 7:00 ja ma astun tagasi oma ellu kuskil 45 minuti pärast. Ma panin kärmelt selga eilsed valitud riided, milleks osutusid pustad teksad, valge polo ning valged nike tossud. Juuksed panin hobusesabasse. Sammusin nüüd alla hommikusöögile naeratus näos. Ma kavatsen ainult positiivsusele keskenduda nüüd. Isa laua taga nähes andsin talle põse musi nind istusin ta kõrvale.
"Kellegil on hea tuju. Need kolm päeva tasusid ära nagu ma näen." ütles isa laia naeratusega.
Ma naeratasin talle vastu ja samal ajal võileiba hammustades. Mõne aja pärast tuli alla Birgit.
"Hommikust!" hüüdsin talle rõõmsameelselt.
"Tere hommikust ka sulle päiksekiir," lausus Birgit mulle vastu ning tegi pika pai mulle.
Peale teda tuli ka Stefan kellele ma laia naeratuse saatsin. Ta oli lahti saanud oma sidemest ning käsi nägi juba palju parem välja. Ainukesena keda ma täna ei näinud oli Robin. Ega see mind ei huvitanud ka mida ta teeb.
"Stefan, kas sa palun saaksid mind ka täna auto peale võtta?" küsisin ikka ja sama laia naeratusega.
"No kui sa väga palud, siis jah" ütles ta silma pilgutades.
Ma panin tooli laua alla ja suundusin oma tuppa ning võtsin oma koti. Sammusin siis alla ja mind ootaski esikus Stefan, kes oli valmis minema.
"Ma pole sind veel isegi tänanud selle eest, et sa mind aitasid suvilas ja üldse, et sa mind aitasid kõik need kolm päeva. Ilma sinuta poleks ma arvan selles heas tujus vaatamata asjadele, mis on juhtunud nendel viimastel päevadel." ütlesin seda kõike siiralt mõeldes.
"Sa tead, et ma aitan alati oma lähedasi," ütles ta mulle naeratades ning peale oma lauset pani ta käima raadio, kust tuli head muusikat ning me mõlemad jammisime selle saatel.
Kooli jõudes oligi kõik peaaegu endine nagu Stefan lubas, peale paari asja. Loomulikult see, et mul polnud enam sõpru ning see, et Saara põlastas mind veel rohkem, kuid minu tuju ei suutnud miski rikkuda. Ma lõin Stefani auto ukse kinni ning tema saatel ma suundusin kooli. Ta viipas mulle käega ja ma liikusin oma esimesse tundi.
Klassis olid peeaaegu kõik, kaasaarvatud ka mu tüdrukud. Nad loomulikult hoidsid enda ette välja arvatud nüüd olid nendega ka Saara kamp. Väga tore. Nad asendasid mind selle bitch'iga, aga vahet pole. Minu elu läheb edasi. Pole vahet, kas nendega või ilma nendeta. Ma istusin oma vanale kohale ja kohe astuski õpetaja ka klassi.
"Nii tere õpilased. Täna tuleb huvitav tund. On küll ühiskonna tund, aga kuna ma oskan ka midagi muud, siis täna me räägime natikene enesekaitsest. Seda on meil kõigil elus vaja." ütles õpetaja.
"Jah, kõige rohkem oleks vaja seda Margaretil. Ta ju tõmbab meil neid kahtlaseid mehi külge. Või mis, Margaret?" küsis Saara.
Kõik teised loomulikult kõkutasid selle peale, aga mul oli sellele ussile kohe midagi vastu öelda.
"Vähemalt keegi tahab mind. Sa oled minu teada kuival olnud juba viimased paar kuud. Või mis, Saara?" küsisin õelalt. Selle peale hakkasid klassis õpilased ahhetama. Ennem kui Saara jõudis mulle midagi karvast vastu kraaksuda, vaigistas õpetaja meid.
Tunni kell helises ja ma olin esimeste seas kes söölasse tormas. Ma tahtsin kiirelt saada söögi kaudu ning kuhugi vaiksesse nurka üksinda istuda. Saingi istuda, kui minu juurde tuli tüdruk.
"Kas ma võin istuda," küsis too oma lendleva häälega.