Midagi laenatud

8

Ma jooksin kiiresti oma asjadele järele ning suundusin koolimajast välja minema kui minu nime hüüti.
"Margarett, palun oota" selleks oli Robin.
"Kas sa kuulsid mida su vend mulle ütles ja sa isegi ei tulnud mind kaitsma" karjusin talle vastu.
"Ma ei taha oma vennaga veel rohkem probleeme ning ma arvan, et ta ei mõtelnud seda kõike päriselt ja pealegi sina alustasid sellega, et kallasid talle lõuna krae vahele" ütles Robin.
Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ma ahmisin õhu aina rohkem ja rohkem. See oli kohutav. Robin ei hooli ka enam mu tunnetest. Mul pole mitte kedagi enam. Ma vaatasin talle ehmuva pilguga otsa ja jooksin lihtsalt temast mööda. Õues vihma sadas ning ma olin külmast kange. Kuid see ei huvitanud mind. Koju ma ei kavatsenud minna. Ma lihtsalt jalutasin vihma käes. Lõpuks mul oli nii suva ja ma istusin maha, pingile. Ma sain alles paari tunni pärast aru kus ma olen. Ma vaatasin ome telefoni. Kümme vastamata kõnet isalt. Ma saatsin talle sõnumi:
"Ma tulen varsti koju"
Ja see oli kõik, mida ma talle kirjutada suutsin. Rohkemaks polnud mu näpud võimelised.
Koju jõudes vaatas mulle otsa kohe isa murelik pilk.
"Margaret, ma olen saanud täna juba kaks kõnet koolist, et sa pole tundidesse jõudnud. Mis sul ometi arus on? Kus sa olid?" ütleb ta noovivalt.
"Isa ma olen nüüd kodus. Palun kas me võiks rääkida sellest mingi teine kord? Ma tõesti ei jõua täna enam kellegi lõugamaist ja süüdistamist kuulata." seda lauset öeldes viskasin ma pilgu elutoale, kus istusid Stefan ja Robin. Mängides süütukesi, kuid hoopis nemad on selles kõiges süüdi. Ma ei taha oma isale sellest rääkida kuna see tooks aina probleeme juurde ning võib lõppeda Birgiti ja isa lahkuminekuga. Ma küll eelnevalt olen ainult selle mõtte peale oksele hakanud, aga ma olen aru saanud, et isa on õnnelik ja ma ei taha talt seda viimast õnne ära võtta.
Ma ainult kallistan teda ning jätan suundudes oma tuppa ta sinna samasse vahtima. Ma panen ukse kinni ning lähen voodi peale pikali. Mu silmad on nutmisest nii paistes, et ainult magamine saab nad vaid nende endisesse olekusse viia. Seda ma ka teen, jään magama.
Hommik on käes ning ma pean minema jälle kooli üksi, sest tüdrukud on otsustanud veel paariks päevaks koju jääda. Mulle tundub see asi kahtlane ning ma loodan jõuda nende juurde, et asjale kinnitust saada. Ma tõmban esimesed riided selga, mis ma kapist leian ning söömata ja tere ütlemata ülejäänudele suundun ma ukse poole.
"Täna viib sind kooli Stefan. Ma tahan, et keegi sul silma peal hoiab. Iga kord kui sa koolist peaksid kaduma, annab Stefan mulle sellest teada. Sa hakkad kuulama mis Stefan sulle räägib. Võta seda kui sinu karistust, sest sa puudusid ilma põhjusteta koolist." ütleb isa.
"Ennem ma hüppan sõitva auto ette, kui ma temaga kooli peaksin minema. Palju sa talle maksad, et ta sellise totrusega rauhule jäi?" küsin ärrituvalt.
"Ma ise pakkusin selle välja ning ma teen seda vabatahtlikult" ütleb Stefan vahele segades irvitades.
"Sina persevest võid käia kuu peale. Ma ei sõida sinuga kuhugi" karjun talle. Kuid juba on hilja. Ta võttis mu käest kinni ja tiris mu autosse. Terve tee ma olin vait, kui tema üks ainuke lause tõsiselt hirmutas mind. See lause koosnes ainult neljast sõnast:
"Meil hakkab lõbus olema"