Midagi laenatud

27

                                                                                             Ella

Kõik on nii kuum ja kõik läheb ka aina kuumemaks. Mu silmad on kuidagi väga rasked ja ma ei suuda neid avada. Mu keha on nagu kinni kuskil ja see lihtsalt ei liigu, kuid miski sunnib mind ärkvel olema. Ma suudan enda silmi paotada ja ma näen tuld. Mulle tuli sisse paanika. Ma suutsin kuidagi enda silmad avada ja sain aru, mis juhtunud oli. Ma kaotasin kontrolli auto üle ja sõitsin vastu puud.

Leek tuli ainult mulle lähemale ja see juba kõrvetas. Ma hakkasin paaniliselt vööd lahti tegema, kuid see oli kinni kiilunud. Ma tõmbasin, kuid miski ei aidanud. Järsku lendas juhuuks lahti ja keegi tõmbas mu vöö lahti. Ma ei vaadanud selle inimese poole, vaid kui me saime vöö lahti hüppasin autost välja.

Jalad puudutasid maad ja alles siis sain aru, et need küll mind ei kanna ja ma kukkusin maha. See tundmatu hüüdis miskit ja siis jooksis minu juurde. Alles siis nägin kellega oli tegu, aga kõik läks jälle mustaks silme ees.

-------------------------------------------------------

                                                                                      Stefan

Vihmaga ei näe ma midagi ja kiiresti ma sõita ka ei taha, muidu lõpetan kraavis. Nägin kuidas minust sõitis mööda kiirabi auto ja kaks tuletõrjet. Kuskil on mingi õnnetus toimunud vist. Kuid siis lõi mulle sisse mingi imelik ja vastik tunne. Ma otsustasin sõita sinna samasse kus nemad. Paar kilomeetrit eemal oli pikk autode kolonn mis seisis, sest keegi ei saanud edasi kuna mingi õnnetus oligi juhtunud.

Ma astusin autost välja ja läbi vihma oli näha suurt leeki natuke kaugemal. Otsustasin minna uurima, mis toimub. Sain täpselt politsei pandud piiri äärde kui eemalt nägin kuidagi tuttavat autot. See ei saa olla võimalik. Ma hüppasin politsei lindist üle ja jooksin leegi juurde. Mingi politsei töötaja karjus, et ma ei tohi sinna minna.

Jõudes lähemale nägin seda, mida ma poleks tahtnud näha. See oli Ella auto. Ma ei teadnud mida teha. Kus ta on? Kas ta ikka autos?

Läksin esimese politsei töötaja juurde ja küsisin: "Kus autoomanik on?"

"Kas te tunnete seda noort naist?" küsis ta mult vastu.

"Ma türa ei saanud enda küsimusele vastust! Kus ta on?" karjusin talle vastu.

"Mis toimub?" küsis keegi mu selja tagant.

Vaatasin selja taha ja mulle vaatas kooli ajaloo õpetaja vastu.

"Mida te siin teete?" küsisin ülbelt.

"Ma sõitsin mööda ja nägin kuidas auto vastu puud sõitis lihtsalt. Neiul oli turvavöö kinni kiilunud nii, et ma aitasin ta välja, aga ta oli nii suures shokis, et too ka kohe minestas."

"Kus ta nüüd on kurat küll?"

"Ta sõitis esimese kiirabiga haiglasse." lõpetas too õpetaja.

Kurat Ella ei saa minna haiglasse. Ta peaks surnud olema. Kui ta sinna jõuab saab ta teada, et ta pere ikka elus ja ta hakkab mind veel rohkem vihkama.

Ma jooksin enda autosse ja võtsin suuna haigla poole.

Sõidu ajal käisid mu peas tuhanded mõtted. Mis juhtub, siis kui ta tõesti teda saab enda mineviku kohta? Ma olen ilma temast lõplikult. Ta läheb otsib enda pere üles ja kogu mu isa ehitatud elu, mulle, on paljastatud. Ma läheks vangi ja kõik mu alluvad ka. Ma ei saa sellel juhtuda lasta. Suurendan kiirust ja lõpuks jõuan haigla ette.

Otsin haigla korruselt teda kui põrkan kokku kellegi tuttavaga.
"Oliver, mida sa siin teed?" küsin.

"Stefan, lõpuks oled sa siin. Ma olin just haiglast lahkumas kui nägin, et Ella sisse toodi. Võtsin ta enda patsiendiks, kuna keegi teine ei tohi teda saada, kellega tegelikult tegu on." vastas ta.

"Kuidas temaga on Oliver? Kas kõik ikka korras?"

"Õnneks pole mingeid jäädavaid kahjustusi. Ma parema meelega viiks ta peamajja, saan teda seal paremini üle vaadata. Siin võib keegi liiga palju küsima hakata," ütles ta ning andis mulle ta palati numbri.

Astusin number 139 palatisse ja seal ta lamas. Ta oli nii rahulik ja ilus kui ta magas. Ma võtsin ta kätele ning viisin tagaukse kaudu enda autosse.

Koju jõudes panin ma ta tema tuppa ja jäin ootama kuni ta ärkab. Selleks ei läinud kaua kui Ella juba vaikselt ärkvele tuli.

"Kus ma olen?" küsis ta vaikse häälega.

"Sa oled kodus tagasi," vastasin talle.

"Ei, ei, miks ma siin olen. Ma ütlesin, et ma ei taha siin sinuga olla," ütles ta.

Pean tunnistama, et need sõnad tegid haiget, kuna seekord need kõlasid palju tõelisemana.

"Siin sa paraned kõige paremini. Näed, mis juhtub kui sa kogu aeg siit minema jooksed. Saatus toob sind ikka tagasi."

"Mis saatus? Sina tood mind vägisi siia tagasi kogu aeg. Ma ei saagi aru, kas sa tahad, et ma elan siin või ei. Kui sa tahad, et ma siia jääksin siis hakka minuga normaalselt käituma ja ära kohtle mind nagu mingit suvalist inimest."

"See siin pole minu jaoks lihtne. Ma pole kellegist hoolinud kunagi nagu sinust. Sa oled mulle väga lähedane inimene. Ma ei taha, et sinuga midagi juhtus."

"Miks sa siis kohtled mind teistmoodi? Ma pole su vang siin. Ma olen ainult oma toas kuna ma ei tohi peaaegu mitte kuskil käia. Ma olen vanglas Stefan, kas sa sellest saad aru?" küsis Ella.

"Oeh kuula nüüd, see kõik pole nii lihtne. Ma tegelen natukene halbade asjadega ja ma ei taha sind sellega seostada kuidagi. See pole sulle ohutu teada kõigest. Kui õige aeg on käes ma räägin absoluutselt kõigest sulle. Hetkel ma ei saa kuna sa pole terve ja ma ei taha sind koormata veel millegi uuega." vastasin talle, istudes tema kõrval voodis ja vaadates üksteisele silma.

"Ma tean, et ma nii kui nii kellegilt teiselt seda tõde kätte ka ei saa nii, et ma pean ootama. Aga ma tahan elada siin majas normaalselt. Siin alati mustas mehed ja kõik on nii turvaline. Mul pole mitte kellegagi suhelda ka siin majas," kurtis ta.

"Minuga, suhtle minuga. Ma proovin siis sinu jaoks rohkem aega teha," lubasin talle.

"Ma ei saa sind sundida millekski. Ma juba harjunud üksi olemisega ja sellega, et ma ei meeldi kellelegi." ütles Ella.

"Ära räägi nii. Mina olen sinu sõber ja jään ka selleks. Ma proovin mitte enam nii kontrollivam olla ja ei lähe närvi kui sa jälle millegagi hakkama saad," ütlesin muheldes ja Ella naeris ka selle peale. "Mul on heameel sind üle pika aja naeratamas näha," ütlesin talle tema ilu imetledes.

Selle lause peale kallistas Ella mind vabatahtlikult ja mis kõige parem, see oli siiras kallistus ja andis väga hea ja rahuliku tunde mulle.

"Tead mis, sul tegelikult homme sünnipäev ja sa peaksid saama 18.aastaseks," ütlesin talle ikka olles ta embuses ja nautides praegust hetke nii kaua kuni see oli võimalik.