Koolipäev sai läbi üllatavalt kiiresti. Selle aja sees ma rääkisin söögilauas Jessicale, Freyale ja Mariale, mis minu ja Robini vahel juhtus. Nad küll arvavad, et see kõik toimub meeletult kiiresti. Ega ma ei eita seda, tõsi see on, ma hakkasin ise ka mõtlema, et see asi on kahtlane. Ahgahga, ma olen lihtsalt paranoiline. Igastahes, peale kooli pidime me Stefaniga koju minema, sest Robinile pole veel lube. Ta saab paari kuu pärast 18 ja siis ei pea me Stefani kritiseerivat pilku taluma autos istudes.
Me istume Robiniga taga kahekesti. Ma näen silmanurgast kuidas Stefan meid tagavaatepeeglist põrnitseb mõningatel aegadel. Ma ei saa aru mis tal viga on? Mida ma talle teinud olen ja siiamaani ma ei tea, kus ta oli sellel õhtul kui ta Robinile kallale hüppas. Õnneks ei ole Robini näol ühtegi jälge sellest ebameeldivast õhtust.
Koju jõudes ei ütle Stefan ikka ühtegi sõna. Aga miks ta peakski? Mul pole talle midagi öelda ega tal mulle ka pole. Vähemalt ma arvan nii. Isa ja Birgitit pole kodus ja mina kui ka Robin läheme oma tubadesse. Aina rohkem hakkan ma kahtlema, et kas see trepil juhtunu Robiniga oli ikka õige tegu. Ma tunnen teda juba kuus aastat ja kaks sellest on ta mulle olnud venna eest, aga alati sisimas ma teadsin, et temaga on meeletult hea klapp. Parem kui Stefaniga vähemalt. Müsteeriline vend. Ma ei taha tema peale mõelda, aga mu mõistus ei ole minuga ühel nõul, või on see hoopis mu sisetunne. Selle sama mõistatusega ma suikun oma igapäevasesse paari tunni unne.
Ma ärkan oma telefoni plinina peale. Seal seisab umbes kümme sõnumit tüdrukutelt. Nad soovivad, et ma nendega välja läheks. Ega mul selle vastu väga midagi pole. Pealegi, jalutamine aitab mul pead tühjendada. Ma panen siis mugavamad riided selga ja kõnnin kiirema sammuga välisukse poole. Kedagi peale minu ja Robini pole kodus. Ma kiikan ta toast läbi ennem minekut. "Ma lähen tüdrukutega välja" lausun ma talle juba vaikselt taganemas. Ta ainult ühmab selle peale. Miks ta ei võiks normaalsemalt minuga käituda? Teda nagu ei huvitavaks miski mida ma teen.
Tüdrukud ootavad mind maja ees. Kõlarist tuleb vaikselt juba eesti muusikat ja me suundume oma tavapärasele ringile.
YOU ARE READING
Midagi laenatud
Teen Fiction"Sa oled tõesti midagi laenatud ja laenatud tuleb alati tagasi anda," ütles ta minema kõndides ja mind lihtsalt sinna maha jättes. Katsun oma selja peal olevat, tema kingitud, relva ja esimest korda on mul tahe seda kasutada, tema peal.
