Midagi laenatud

7

Järjekordselt ajab mind üles hääl mu ukse taga.

"Kurat Robin, miks sa ei suuda millegagi hakkama saada? Kõike pean ise tegema."

Selle hääle tunnen ma kohe ära. See on Stefani mehelik hääl. Eiii, miks ma nii mõtlen? Ma ajan ennast kiirelt üles ja valin kärmelt riided, millega oleks sobilik täna kooli minna. Õues sajab päris kõvasti vihma.

Lähen otsin Robini kiirelt üles ning olen valmis temaga kooli minema.

"Noo ilus poiss, oled kooliks valmis?" lausun ma sosistades talle kõrva.

"Hommik päiksekiir! Mul nii kurb seda öelda, aga ma ei tule sinuga täna. Ma lähen täna poistega, lubasin juba eile neile." vastab ta ilma ühegi emotsioonita.

Ma jään teda mõtlikult vaatama, aga mind toob maa peale tagasi minu telefoni helin. Seal on sõnumid tüdrukutelt.

"""Sorry ei tule täna kooli"""

Kõik kolm kirjutavad sama sõnumi. Veider, aga ega see pole esimene kord kui nad kolm samal päeval koolist puuduvad. Ma pistan oma telefoni kotti ja saadan Robinile naeratuse ning suundun kooli poole. Nagu ma arvasin, siis õues sajab. Aina suuremaks see läheb aga ega ma suhkrust pole. Ma tõmban kapuutsi pea peale ja kiirendan sammu. Ma olen jõudnud kuskil paar minutit kõndida kui minu kõrval jääb seisma auto. See on Henry. Üks normaalsemaid poisse Stefani kambast.

"Tule peale muidu saad kopsupõletiku ja ma ei taha Stefani haletsemist kuulda, et ta ei saanud terve öö magada kuna sina kõrval toas ainult läkastasid." ütleb ta väikse irvega.

Ta ei pidanud ennast kordama ning ma hüppasin sooja auto esiistmele.

Kooli jõudes tervitasid mind paljude meie klassi rahva uurivad pilgud. Mind väga ei huvita, mida minust arvatakse, aga see vahtimine häris küll mind. Kas nad tõesti arvavad, et mulle võiks meeldida Henry? Never gonna happen. Löön autoukse vaikse tõukega kinni ning viibates Henryle astun reipal saamul kooli poole. Tegelikult ma pigem jooksen, sest vihma tuli nüüd ikka korralikult. Kuulen vaikselt kella ja suundun oma esimesse tundi.

Oli lõuna aeg. Ma olen seda hetke oodanud viimased kaks tundi. Oma einet nautides jään ma vaatama oma lauakaaslate jahmatavat pilku.

"Ma vabandan kui minu õgimine teid häirib, aga ma olen viimased kaks tundi mõeldnud ainult toidule." ütlen neile, kuid koheselt saan aru, et asi pole minus vaid inimeses, kes seisab minu taga ja kellel on väga mõtlik pilk. Loomulikult oli see Stefan. Ühe sõrmenipsuga olid inimesed mu lauast läinud ja Stefan kaksiraksi pingi peal, minu kõrval.

"Kas sa nüüd ajad ringi Henryga?" küsib ta uudisimuliku pilguga.

"Esiteks, see pole sinu asi kellega mina suhtlen ja teiseks ma isegi ei mõtleks selle peale." vastan ma vaikselt enesevalitsust kaotamas.

"Vaatepilt polnud küll selline hommikul kui sa ta autost väljusid sellise naeratusega. Sulle vist ei piisa mu vennast? Ma vaikselt hakkan uskuma mida kõik siin kooli peal räägivad." ütleb ta irvitades.

Ma vaatan talle suu lahti otsa. "Oota mida? Milleks mind kutsutakse? Sa ütled mulle kohe!" vastan talle juba karjudes.

"No libuks. Ma isegi usun vist neid jutte." ütleb ta kulmu kortsutades.

Nüüd mulle aitas. Ma võtsin tänase lõuna ja kallasin talle selle pähe. "Sa ei kutsu mind kunagi enam nii. Said aru?" karjun talle samal ajal sööklast lahkudest. Ma võtan suuna esimesse tüdrukute vetsu. Ma istun vetsus luku taga ja mõtlen Stefani sõnade peale. Kas tõesti nii arvavad ka kõik minu sõbrad? Mida ma teinud olen neile? Robin on mu teine poiss üldse mu elus ning Henry oli lihtsalt lahke ja pakkus mulle küüti kooli. Kuid siis ma hakkan mõtlema Stefani peale, kes jäi peale minu lahkumist toit peas sööklasse istuma. See mõte asendab mu pisarad laia naeru purskega. Ma pühin oma näo puhtaks ning astun vetsust välja. Õnneks on käimas tund ning kedagi pole koridoris liikumas. Ma ohkan sügavalt ning otsustan mitte tundi minna. Ma suundun hoopis järgmisesse tundi. Selleks on rütmika. No aina paremaks läheb. Ei lähe kaua kui riietusruumi suunduvad ka teised tüdrukud. Kõik vaatavad mind imelikult põlastava pilguga. Ma panen kiiresti selga teised riided ja suundun võimla poole. Võimlas saadavad mind ikka ja jälle uurivad pilgud.

"Kui teil on midagi küsida, siis küsige mitte ärge vahtige mind!" karjun enesevalitsust kaotamas.

Kõik ikka vaatavad mind, kuid siis võtab keegi sõna.

"Aaa mina ütlesin, et keegi sinuga ei suhtleks. Mind nad kuulavad, sind mitte." ütleb Stefan saates teistele pilgu, mis tähendas, et kõik asuksid oma asja kallale.

"Stefan ma ütlesin, et jäta mind rahule." lausun talle vastu.

Ma näen tema pruunides silmades ainult kättemaksu. Ma tundsin end kui hirv, kes kardab meeletult autode eredaid tulesid.

"Ooo kahjuks ma ei saa sulle seda rõõmu pakkuda," ütleb ta kuhugi tüürides, "ma pole selline allandja nagu su ema. Tema jättis sind rahule, sest arvatavasti ta ei suutnud lihtsalt sind taluda. Küll Robin saab ka varsti aru, milline lipakas sa tegelikult oled."

Mulle pole miski nii haiget teinud kui need sõnad. "Sa palud mult kohe vabandust või ausalt ma ei vastuta ma tegude eest," ütlen talle pisarad silmis.

"Oi kas tabain hella kohta? Ei kavatsegi. Sa veel kahetsed, et sa minuga nii käitusid. Sa kas palud avalikult vabandust või iga päev siin koolis on põrgulikum kui eelmine. Sinu otsus," lausub ta ähvardavalt.

Nüüd on mu pisarad kõigile nähtavad. Ma olen jalatallast kuni viimse juuksejuureni kohkunud. Keegi ei ole mulle midagi sellist kunagi öelnud. Ma olen nõrkemas. Ma ei suuda mõelda millegi muu peale, ainult oma emale. Emale, kes jättis mu ilma ühegi sõnata maha. Äkki Stefanil ongi õigus. Ma oli äkki nii jube inimene, et mu ema lihtsalt ei kannatanud mind. Mida rohkem ma mõtlesin selle peale, aina rohkem olin ma kokkukukkumise ääre peal. Ma võtsin ennast kokku ja hakkasin Stefanist mööda minema. Kuidas üks ainus inimene saab teha mulle nii palju haiget?