Midagi laenatud

21

Stefan

Vaatasin kuidas mu imeilus audi on vastu puud sodiks sõidetud ning nüüd põleb ka see veel. Kohe valus oli seda vaadata, aga ma olin nõus oma auto ohvriks tooma, et kõik see nii-öelda autoavarii oleks usutav kõigile. Kuidagi me Margaretiga peame siit ju kaduma.

Kuulsime kaugel tuletõrjujate sireene ning see oli märk meile, et nüüd on viimane hetk siit minema minna.

Tagasi sõites mõtlesin sügavalt, kuidas ma seda kõike Mannile seletan, minema kolimist siit ja uue elu alustamist.

Pakkisin oma viimased asjad kotti ja vaatasin kella, see näitas kuute hommikul. Oli aeg kõik maha jätta ja minema minna. Olin rääkinud Margaretga, et me kolime paremasse kohta kus on tal parem olla. Õnneks ta ei hakanud vastu vaidelma, sest miks ta peaks? Ta ei mäleta midagi ega kedagi, kes teda siin kinni hoiaks.

Läkisn oma tuppa,  kus Margaret magas ja äratasin ta üles.

"Tõuse nüüd. Me peame minema hakkama," ütlesin tema kõrvale voodiservale istudes.

Ta noogutas ja hakkas püsti tõusma.

Astusime villast välja ja vaatasin seda maja  mõttega, et ma ei tule siia kunagi tagasi. Terve maja oli tühi. Kõik  relvad olid juba meie uues sihtkohas. Kõik poisid, kes käisid koolis, olid sealt juba välja kirjutatud. Meist ei jää enam midagi maha siia.

Viie tunnine autosõit on ikka väga väsitav, aga õnneks ma ise ei pea roolis olema, vaid saan nautida Margareti kohalolu enda vastas. Ta istub minu kõrval ja toetab oma pead minu õlale.

"Stefan, mul on küsimus," lausub Margaret.

"Küsi,"

"Kas me peame endale uued nimed ka muretsema?"

"Need on juba olemas. Mina olen Stefan James, aga sinu nime me muutsime natukene rohkem. Sa saad alustada täiesti puhtalt lehelt.  Sa oled nüüd Ella Sky. Lihtne, kuid ilus."

"Kas see kõik on vajalik? Ära kolimine? Kas mul siis ei jäänud kedagi maha, kes mind hakkaks igatsema?"

Ma mõtlesin sügavalt, kas ma räägin talle, et me lavastasime autoõnnetuse, sest ta isa pidi mõtlema, et ta tütar on surnud.

"Ei," vastasin, "su vanemad said surma, kui sa olid teismeline ja sa elasid minu perega,"

Tõstsin oma pilgu esiistmete poole ja ma nägin tahavaatepeeglist Henry silmi, mis ütlesid, et ma ei mängiks tulega. Ma tean, et see valetamine maksab mulle kunagi kätta, aga ma olen valmis seda riski võtma.

Me jõudsime kohale meie uude linna. Kuna oli hommik, siis nägime kuidas linnarahvas vaikselt oma asjadega askeldavad. Ma isegi korraks tundsin õnnetunnet, mis on imelik, sest ma peaksin praegu meeletult ahastuses olema. Ma ei näe kunagi oma peret, kellest ma väga hoolisin. Mu mõtteid segab auto seiskumine. Me olime kohal.

Maja oli veel suurem kui eelmine ning seda ümbritses veel suurem aed kui eelmine.

Astusin autost välja ja aitasin Ella ka enda järelt välja.

"Tere tulemast Mystic Stole linna, sellest saab siis meie kodu. See on eraldatud kõigist teistest niiet me saame siin segamata elada," ütlesin Ella poole vaadates, "Tule ma näitan sulle midagi."