Magnie (Writnes & anniepoynter) [McFly & One Direction]

7. Annie

"Vau!" Harry libistas silmadega üle minu. "Sa näed vapustav välja, Annie."

“Sellest on nii kaua, kui keegi mulle midagi sellist ütles,” naeratasin. “Aitäh.”

Harry avas mulle autoukse ja sulges selle, kui ma sisse olin istunud. Ma ei teadnud veel, kuhu ta mu viia kavatses, lootsin, et meil on tore. Mees istus rooli ja naeratas mulle. “Kas sa pead homme tööl olema? On sul vaja mingiks kellaks tagasi saada?”

"Vist mitte, Agnes valvab Tomiga Getterit, aga homme pean tööl olema küll..."

“Siis on hästi. On sul mingi koht, kuhu sa väga minna tahaksid või järgime minu tavapärast plaani?”

"Tavapärast plaani?"

"Film ja õhtusöök?"

"Ee.. okei."

"Või tahad midagi erilisemat?" ta muigas.

"Mida sa välja pakud?" naeratasin, kuigi tegelikult tundsin end veidi ebakindlalt.

"Ma ei tea, praegu on üsna külm, aga äkki tahad minma jalutama kuskile? Kesklinna? Seal võiks ilus olla."

"Oh, see oleks väga lahe."

"Külm ei hakka?" ta tundus natuke mures.

"Ma ei usu," naeratasin.

"Hea küll..." Ta noogutas ja hakkas siis sõitma. Vaatasin sõidu ajal aknast välja ja mõtlesin Harry sõnadele. Kas ta käis tihti naistega väljas? Ilmselt küll, ta oli ju nägus ja kuulus... mind pani ikka imestama, ma olin peaaegu kindel, et ta ei teadnud, et mul laps on.

"Pargime auto siia," ütles ta viimaks ning peatas mootori.

Noogutasin ning tegin turvavöö lahti, Harry väljus samuti autost.

"Lähme äkki alguses sinna ja ostame endale midagi kuuma juua kaasa?" pani mees ette.

"Jaa," naeratasin, mõeldes sellele, palju ma üldse kulutada võin.

Ta võttis mu käe ja juhtis meid lähedal asuvasse kohvikusse. Üritasin selle žesti peale mitte nii palju naeratada, aga tõde oli, et selline puudutus tema poolt tegi mu tuju ikka väga heaks.

Astusime sisse, seal lõhnas hästi, umbes nagu minu ja Agnese kohvikuski.

"Tere, Harry!" naeratas mingi brünett müüja talle. Vaatasin neid kaht üllatunult, armukadedus läbi minu uhamas.

"Tere... kas ma saaks kaks kakaod? Suurt... ja vahukoorega."

Naeratasin õrnalt.

"See sobib ikka, eks?" küsis Harry, kulm kipras.

"Jaa, ikka," naeratasin. Kakodega pidavat natuke aega minema, aga me otsustasime leti juures oodata.

“Kas sa soovid veel midagi? Sorry, ma unustasin enne küsida,” ta muigas.

"Ei, pole vaja, aga aitäh," naeratasin.

“Muidugi,” ta noogutas.

Peagi saimegi oma kakaod kätte ja suundusime tagasi välja. “On see ikka okei, kui ma su käest hoian?” küsis mees.

"Muidugi on," vastasin veidi kõrgema hääletooniga kui tavaliselt.

“Hästi.” Ta noogutas ja pigistas seda õrnalt, siis kõndisime me aeglaselt edasi.

"Kuhu me suundume?"

“Ma ei tea, sinna?” ta naeris.

"Hästi," noogutasin ja proovisin mõelda, millest temaga rääkida.