Magnie (Writnes & anniepoynter) [McFly & One Direction]

35. Annie

Jäin õhtul täiesti üksi, sest Getter läks oma sõbranna poole, ning Agnes oli ju klubis. Ma olin lubanud Liamile helistada, kaalusin ikka päris pikalt, kas seda teha, aga kunagi pidin ju ikka vabandama. Panin kähku kõne kutsuma ning tõstsin telefoni kõrva äärde, enne kui ma ümber mõelda jõudsin.

Hakkasin just kutsumist katkestama, kui ta ikkagi vastas.

"Hei...?" küsis ta ebalevalt.

"Tsau, kuule... seda, et... Anna andeks."

Ta ei öelnud midagi, mu silme ees oli pilt temast kulmu kortsutamas.

"Ma tean, et sul olid mingid tunded mu vastu, ma poleks pidanud nii..."

Liam ohkas sügavalt.

"Kas sa annad mulle andeks?"

"Muidugi annan, ma lihtsalt... miks sul nii kaua läks?"

"Ma kartsin ju..."

"Mida?"

"Et sa sõimad mind, ei anna andeks, ma ei tea..."

"Nojah... Sa saad andeks."

"Aitäh... tahad minuga veini juua?"

"No-noh, mis sul juhtus?"

"Ma olen üksi kodus."

"Hmm... no ma võin tulla ju."

"Oh, super, ma toon siis alt kooki ka... kaua sul läheb?"

"Pool tundi maksimum..."

"Olgu, tsau," sõnasin. "Näeme."

"Jah, tsau," vastas Liam ja lõpetas kõne.

Panin telefoni ära, võtsin veinipudeli alla kaasa ja panin tuled põlema. Võisin meile laua ju ette valmistada, vahet eriti polnud, kas istusime kohvikus või minu juures diivanil. Võtsin letilt natuke saiakesi ning kooki ja panin meile kohvid jooksma.

Pidin aga ettevaatlik olema, et mitte sellest kohtingu muljet jätta. Turtsatasin, mõeldes, et võin mingi lastelaulude plaadi käima panna, et romantilist õhkkonda vältida. Panin hoopis Aerosmithi. Otsustasin, et ütlen talle kohe, et ei taha temast midagi enamat. Kui ta tuli, oli kohv nagunii just parajaks jahtunud, naeratasin talle ja ütlesin, et oleme täna all, tal oli ükskõik.

Tõstsin meile koogitükid välja, me sõime vaikuses. "Ee... kuule, ma tahtsin sinuga tõsiselt ka rääkida," sõnasin viimaks.

"Aga räägi?" Ta vaatas mind murelikult.

"Et... noh, et me oleme sõbrad ikka, eks?"

"Muidugi oleme," noogutas mees.

"Väga hea," ohkasin.

Ta noogutas ja võttis oma kohvist lonksu.

"Sa oled lihtsalt, noh... hea sõber ja ma olen sind igatsenud," sõnasin vaikselt.

"Mina sind ka."

Naeratasin ja võtsin uue ampsu kooki palju rõõmsamalt.

"Kuidas siis... Getteril läheb?" uuris mees.

Ma ei teadnud, kui palju rääkida. "Noh... ta kohtus oma isaga."

"Jah?" Ta silmad läksid suureks.

"Ma... ta on... Harry. Judd."

Ta vaatas mind mõne hetke ja puhkes siis naerma. "Hea."

"Kas see on su arust tõesti naljakas?"