Magnie (Writnes & anniepoynter) [McFly & One Direction]

38. Agnes

Tom naasis natuke pärast kohviku sulgemist. Annie läks koos lapsega poodi ja me jäime kahekesi.

"Kui kauaks Annie ja Getter siis ära jäävad?" küsis Tom pärast lühikest vaikust.

"Paariks tunniks."

"Nii kauaks?"

"Kaks tundi on kaua?"

"Selle ajaga võib palju juhtuda."

"Tom..." muigasin.

"Tegin lihtsalt nalja," muigas ta.

Naeratasin kergendunult ning istusin maha. "Nii, räägi nüüd juttu."

"Noh, põhimõtteliselt sa peaksid oma graafiku järgi vaatama, millal minna saame..."

"Mu graafik on minu teha, praegu kui Eevee ka on, siis pole vahet. Peaasi, et Anniele sobib."

"Aa, see on väga hea... millal sa minna sooviksid?"

"Noh... kuu aja pärast?"

"Vau... okei, sobib."

"Noh, sa pole ju pakkumistest midagi rääkinud... kui mõni viimase hetke superpakkumine on, mis homme läheb, siis muidugi."

Ta naeris. "Ei, ma lihtsalt ise mõtlesin, et me läheme mingi... nädala-kahe pärast."

"Räägi siis hindadest ja hotellist ja..."

"Ma leidsin ühe ilusa hotelli, kus su läpakas on? Ma näitaks sulle kõike..."

"Kohe toon," tõusin ja kõndisin oma tuppa. Tundus, et Tom oli reisi peale tõesti hoolega mõelnud, sest kõik oli nii hästi läbi planeeritud, ma tahtsin sinna juba kohe minna. Mis peamine, ma tahtsin temaga minna. Kujutasin juba lendu ja autosõite ette...

"Mis sa arvad?" naeratas Tom. "Ja millal siis läheme?"

"Ma... armastan sind," naersin. "Aga mis ilmateade ütles?"

"Noh, liiga pikalt ei ennustatud, aga mingit tormihoiatust igatahes pole," naeratas ta.

"Peaasi, et iga päev ei sajaks."

"Seal on päris ilusad ilmad..."

"Noh, siis on kena," naeratasin. "Mingi... kahe nädala pärast oleks täiega okei ju?"

"Jah?" säras ta.

"Jaa, ostame ära siis?" naeratasin.

Ta noogutas ja suudles mind põsele. Naersin ja tegin talle sama vastu. "Aga mul ei ole sulle kohe kõike sulas anda."

"Sellega on aega, ma maksan praegu ära lihtsalt."

"Tõsiselt?" vaatasin teda veidi umbusklikult.

"Vabalt, ära muretse üldse sellepärast, tõesti..."

"Nojah, kui sa oled nii hea," naersin ning jäin teda vaatama.

"Olen nii hea ja veel parem," muigas ta.

"Kui palju parem?" muigasin.

"Küll sa näed..."

Jäin teda vaatama, tahtsin suudelda. Võib-olla isegi midagi enamat, aga teadsin, et praegu on liiga vara...

"Tom," muigasin.

"Noo?" muigas ta.

"Suudle mind," muigasin. 

Ta naeris ja nõjatus mulle lähemale, momentaalselt surusin suu tema omaga kohtuma ja katsusin ta pehmeid juukseid. Mul oli nii hea meel, et ta mul oli. Tom võttis mu käe ja tõmbas mind rohkem kaissu.

"Nii kallis oled," ohkasin.

"Sina ka, kullake. Ja ikkagi... Andesta reede pärast."

"Sina ka..."

"Mina juba olen."

"Mina ka, tõesti... me võiks selle unustada."

"Ma tean, et me juba rääisime, aga... mul on tõesti tunne, et me alustame midagi ilusat, ma ei taha sind kaotada."

Ma ei suutnud midagi öelda, naeratasin nagu viimne loll. Tom mängis mu sõrmedega ja varsti vaatas jälle mind.

"Ma ei saa," naersin. "Kui mul on nunnumeeter, siis see on põhjas. Tapa mind, et ma seda ütlesin."

"See oli väga... värdjas sinust," naeris ta. "Nunnumeeter. Mine sa ka."

Naersin lihtsalt, mul oli temaga nii lihtne ja hea.

***

"Kas Tom... käib kellegagi praegu?" uuris Eevee järgmisel hommikul.

"Mis asja?" sain esialgu peaaegu šoki.

"Kas te käite?"

"Me oleme koos." Sundisin end rahulikuks.

"Oh, hea küll."

"Jah."

"Ja see teine kutt on siis Anniega?"

"Põhimõtteliselt jah."

"Aga see tumeda peaga?"

"On Getteri isa."

"Aa... ohoh."

Ma ei saanud aru, kas ta tuli siia mehi sebima või? Tahtsin talt seda küsida, aga ei saanud ju ometi liiga ülbeks minna. Lootsin, et kui naise katseaeg läbi saab, on ka Annie nõus ta töölepingut mitte pikendama.

Ajutine inimhordide hooaeg oli ka möödunud, seega polnud ta abi nii väga tarviski. See oli hea. Eevee ei meeldinud mulle üldse, ta ei sobinud siia, pealegi oli Magnie alati meie oma olnud, see oli Agnes ja Annie, Eevee nimi ei mahtunud kuskile. Vaatasin korraks veel Eevee poole, ta tõesti ei meeldinud mulle, eriti sellepärast, et ta flirtis Tomiga. Lootsin, et ta seda enam ei tee, muidu viskaksin ta küll siit päevapealt välja.

Peaegi, kui ta kogu aeg otsis, siis miks tal meest ei olnud? Kas keegi ei tahtnud teda? Kui nii, siis põhjusega.

Oigasin endamisi. Ma ei tahtnud neid õelaid asju mõelda, mis minuga toimus?! Ma olin nii halb inimene... vastikult ebakindel ja armukade. Varem polnud midagi sellist ju olnud, kas see tuli siis Tomiga? Võibolla oligi asi temas, et ta ei andnud mulle piisavalt enesekindlust. Äkki see pidigi normaalses suhtes nii olema?

-

järgmine osa on viimaneeee