Magnie (Writnes & anniepoynter) [McFly & One Direction]

13. Annie

"Ma teen kõik su pirukad ise ära?"

"Ilma abita? Eksole... tule homme ka appi hoopis?"

"No olgu, aga ma kohe hommikul ei saa. Mingi neljast..."

"Nalja teed? Siis pole enam midagi teha... ee, äkki mingi teine päev siis? Või noh, lihtsalt võta see saiake..."

Doug naeris. "Sorry. Ma aitan vähemalt nendega. Las ma tassin neid raskeid plaate sinu jaoks."

"Aitäh..."

"Pole midagi..."

"Aga ausalt, ma olen väga tänulik, võib-olla saan ma nüüd pikema lõunapausi, sest sa viitsisid mind natuke aidata."

"Mida sa lõunapausil teed?"

"Mida hing ihaldab."

"Läheme jalutama?"

Vältisin ta pilku. Ma tahtsin küll, pealegi tundus Dougie väga tore, ma lihtsalt ei tahtnud, et ta sellest valesti aru saaks. Leidsin, et olen liigagi sõbralik, kui nii palju mehi mind välja tahtis kutsuda, kartsin, et Dougiga läheb nagu Liamiga.

"Noh, kui sa ei taha, siis lihtsalt ütle, ma ei solvu..."

"Ma tahan minna, aga ära saa valesti aru sellest. Sõpradena."

"Jah," naeratas ta. "Diil. Mis kell siis?"

"Oh," naeratasin samuti, lõpuks ometi keegi, kes polnud muust huvitatud. "See kell, mil ma need pirukad, mida me praegu teeme, ahjust välja võtan."

"Suurepärane. On sul veel millegagi abi vaja?"

"Ei ole, nüüd pane need pirukad siia ritta," võtsin uue ahjuplaadi ja panin sinna küpsetuspaberi peale. "Ma viin need šokolaadi omad ette."

"Hea küll." Ta noogutas ja tegigi, mida ma palusin. Panin kõik värsked pirukad kandiku peale, et need ette viia, Doug oli selleks ajaks lõpetanud ja ma kiirustasin.

"Nüüd koristame lihtsalt ära," laususin, kui pirukad ahjus olid. "Ja varsti saamegi minna."

"Hästi," ta noogutas. "Mida siin koristada on?"

"Laud ja..." mu hääl vaibus, kui ma märkasin, et Dougie oli kõik juba ära koristanud.

Mees lihtsalt naeratas ja vaatas mind.

"Kuule... sa oled hämmastav, ausalt ka..." Ma ei suutnud seda uskuda. "Aitäh!"

"Sa oled nii väikeste asjade pärast nii õnnelik..."

"Väiksed asjad loevadki."

"Küllap..." naeratas ta.

"Ausalt, kui sa ära lähed, siis võta endale pirukaid kaasa, eks?"

"Võtame ise kaasa ja peame pargis piknikku?" muigas mees.

"Hmm... ma küsin Agneselt, kas ta viitsib meile midagi juua kaasa teha."

"Läheme küsime koos? Ahi nagunii ju karjub?"

"Okei, aga on sul mingi eelistus ka?"

"Sellepärast ma mõtlesingi..."

"Aa... ma mõtlesin, et võtame ühe suure..."

"Nii võib ju ka," noogutas ta.

"Mida sa siis sooviksid?" naeratasin.

"Ausalt öeldes on mul ükskõik."

"Hästi," noogutasin ja hakkasin aeglaselt väljapääsu poole kõndima. Mees järgnes, Agnes hakkas teda nähes naerma.