Magnie (Writnes & anniepoynter) [McFly & One Direction]

19. Harry

Peale Getteri kooli viimist läksin tagasi kohvikusse. "Hei," tervitasin Agnest. "Annie on ikka köögis, eks?"

Ta ei vastanud mulle, lihtsalt noogutas kahtlevalt. Huvitav... Otsustasin seda hetkel ignoreerida ja kõndisin kööki. Annie andis just kellelegi allkirja ja tassis kaste sisse.

"Hei! Lase mul..." kõndisin temani ja võtsin kasti üle. "Mis need on?"

"Siin kastis peaks olema margariin. Ja kohe tuleb jahu ka, seda ma eriti ei jaksa vedada, need kotid on mingi kuuskümmend kilo..."

"Vau! Ma tegelen sellega, ära muretse."

"Aitäh," naeratas ta. "Getter jõudis ilusti kooli?"

"Vägagi heatujuliselt."

"Siis on tore," noogutas naine. "Pane need hetkel siia laua peale."

"Saab tehtud..."

Ta hakkas kastiga edasi tegelema, ma nägin nüüd meest, kes kolm jahukotti sisse toimetas, siis kuulsin juba auto häält, ta lahkus.

"Jahukotid ka siia lauale või?"

"Ei, need kohe taha, sa näed, kus teised samasugused on. Mine sinna," ta näitas näpuga metallrestide poole.

"Hästi," noogutasin ja võtsin ühe jahukoti sülle.

"Sa võid neid maas lohistada, tõesti, kergem."

"See võib ju katki minna, ma jaksan küll," muigasin.

"Need ei lähe, aga jah..." Ta vaatas mu käsi, siis kiiresti eemale, võttis margariinid kastist välja ja pani need mingile riiulile. Proovisin samal ajal mingit jututeemat leida. Tahtsin meie eilse konfikti kohta küsida, aga ei julgenud ka. Tassisingi jahukotid vaikides õigele kohale ja kõndisin siis Annieni, kes jälle pirukaid tegi.

"Saan aidata?" uurisin.

"Praegu pole vist vaja, aga aitäh."

"Okei..." kahtlesin, kuid panin käed ta ümber.

Ta naeris selle peale vaikselt. "Mis teed?"

"Kaisutan sind. Kallis oled."

"Sina ka..." Annie toetas pea mu õlale. Hoidsin teda veidi kõvemini ja kõigutasin meid natuke.

"Kuidas teil bändiga läheb?"

"Hästi ikka. Aga siin, kuidas teil läheb?" suudlesin järsku ta kaela.

Ta lõpetas pirukate sättimise ja lasi oma kätel alla langeda. "Samuti hästi."

"Mm..." suudlesin teda edasi, liikudes õlale ja siis tagasi kaelale, niipalju kui ma ulatasin, rinnaesisele.

"Harry..." venitas ta. "Me oleme tööl."

"Ma tean, aga keegi ei tule siia, kuna sul mu abi vaja pole, siis pole sul kiire ka. Ja sulle meeldib see..."

"Aga kui keegi sisse kõnnib? See on kohatu."

"No andesta," lasin temast lahti.

"Lõunapausil võime seda jätkata," naeratas ta ennast endiselt minu vastas hoides.

"Jah, me teeme seda," muigasin. "Mis kell ma Getteri ainult ära toon?"

"Peale ühte."

"Ja mis kell su paus on?"

"Umbes peale seda hakkabki."

"Nah, siis ei saa ju jätkata..."

"Enne seda?"

"Kuidas see töötaks?"

"Ma ei tea... vahet pole." Ta keeras end ringi ja suudles mind.

Tahtsin ta lauale tõsta ja ta jalgevahele minna, kuid kahjuks olid pirukad ees ning võibolla poleks see talle meeldinud. Nautisin lihtsalt suudlust, kuid õige pea lõpetas ta selle. "Sa võid mind tegelt aidata, siis me saame varem lõpetatud."

"Hea küll... aga korra veel," suudlesin teda uuesti.

"Jah..." Ta suudles mind veel korra.

"Jah," tegin seda uuesti. Ta naeris vastu mu huuli. Ja see oli kõige ilusam hetk üldse.

"Okei, aga nüüd tööle..."

"Jah..." vaatasin teda lummatult. Ta muigas ning keeras end ringi.

Koos saime pirukad ja muud asjad valmis, kell oli siis juba peaaegu üks.

"Nii... mis nüüd?" vaatasin köögis ringi.

"Nüüd on küll puhkepaus," ta haigutas.

"Läheme üles?"

"Kohe nii või?"  muigas ta. "Okei."

"Kuhu siis veel?"

"Ma ei tea, me võiks ju lihtsalt siin passida, aga jah, läheme."

"Me võime siin ka passida, kui sa soovid..."

"Ei, läheme." naine pesi käed ära, ning astus siis minuga koos uksest välja.

"Vaatame telekat või tahad magada?"

"Kas need on tõesti ainukesed valikud?"

"Mida sa siis tahaksid?"

"Sind?"

"Tõsiselt?" muigas Annie.

"Tõsiselt jah."

Ta naeratas ja vaatas maha. Astusin talle lähemale ja ootasin, et ta oma pilgu tõstaks, et ma teda suudelda saaks.

"Oota, Harry," köhatas ta. "Ma ei taha veel seksida. See... ühesõnaga, jah."

"Ma austan seda," noogutasin. "Sel juhul on meil aega ameleda."

Ja just seda me diivanil tegema asusimegi. Ma puudutasin teda, nagu see oleks mu esimene kord üldse naist puudutada – mitte kohmakalt, aga absoluutselt kõigele tähelepanu pöörates. Selle jooksul ei lahkunud meie huuled kordagi teineteise omadelt. Mu mõtted liikusid pidevalt sellele, et ma olin noorena ikka haige sitapea olnud, ning ka sellele, et miks naine mind ära tundnud polnud. Võibolla oli ta sihilikult unstanud.

"Annie... tule täna minu juurde."

"Miks?"

Et ma sind veel puudutada ja hoida saaks... "Ööseks..."

Ta vaatas mulle silma ning tundus mõtlevat, siis aga noogutas.

 "Okei, me peame minema," sõnas ta viimaks ja tõusis istuli. "Muidu jääme hiljaks."

"Hästi..." tõusin aeglaselt istuli. Naine läks juba ees alla, ütles, et ootab mind seal, mulle hakkas see veidi imelik tunduma, et ta nii kiiresti põgenes. Kas ta siis tegelikult ei tahtnudki tulla?

"Ma käin siis ära?" küsisin.

"Lähme koos ikka?"

"Jah, olgu," noogutasin.

"Aga okei, teeme siis kähku... ja kui see on okei, siis võtame Getteri täna kaasa?"

"Jaa, ikka," naeratasin. Ma tahtsin, et tütar mu elamist näeks, tahtsin talle muljet avaldada. Ning kui ta ükskord teada saab, et ma ta isa olen, arvab ta, et tal on kõige vingem isa maailmas.

"Aga seda et... nagu kui Getter sind issiks kutsub, siis anna andeks, mulle tundub, et talle kõlbab ükskõik mis, peaasi, et tal oleks kaks vanemat... Ma loodan, et sa ei pahanda? Muidugi pea sa teda armastama ja mida kõike..."

"Muidugi ma ei pahanda, ma mõistan..." Aga asi oli selles, et ma tahtsingi teda armastada, ta oli minu väike tütar ka...

"Ütle kohe, kui see sind häirib, eks? Ma ei taha, et sul ebamugav oleks..."

"See ei häiri mind tegelikult vähimalgi määral. See on nii armas."

"Tõsiselt? Aga ta ju... kutsub sind isaks."

"Tal on õigus ka."

-

annie's gonna die