Magnie (Writnes & anniepoynter) [McFly & One Direction]

32. Agnes

Täna oli uue töötaja esimene tööpäev. Ta oli krapsakas noor naine nimega Eevee, esmamuje järgi väga agar tööd tegema. Tema peamine ülesanne oli laudu koristada ja isegi nõusid pesta, see muutis Annie ja minu jaoks asjad juba väga palju lihtsamaks.

Tom tuli lõuna paiku läbi, Harry oli ka kaasas. "Hei," naeratasin neile. "Soovite midagi?"

"Ma võtaks... midagi, mida mul oleks aega süüa," muigas Harry.

"Hmm... pirukaid siis?"

Ta noogutas. "Käib kah."

"Ja sinule?" vaatasin Tomi.

"Kohvi ja sind, või on sul kiire? Vau... kas see on mingi uus töötaja?" Ta vaatas järsku minust mööda.

"Eem... jaa..."

"Lahe. Mõtlesingi, et teil on kindlasti raske," naeratas ta. "Kuidas siis on? Kas kohv või kohv Agnesega?"

"Kohv Agnesega," vastasin mõtlematult, ma olin natuke armukade.

"Ideaalne," naeras ta.

Naeratasin samuti ja panin siis talle kohvi jooksma. "Hei, Eevee! Tule natukeseks kassasse?"

"Kohe!" hõikas naine vastuseks ja viis nõud kööki.

Sain Tomi kohvi ka selleks ajaks valmis, kui naine tagasi tuli, ja istusin mehega lauda. 

"Mul pole olnud aega eriti midagi teha..."

"Jah, ma näen," muigas ta kohvikus ringi vaadates.

Noogutasin. "See Harry tweet oli ikkagi suhteliselt hea reklaam."

"Jaa, ja nüüd inimesed näevad ka, et ta valetas, mis jätab temast lihtsalt lapsiku mulje."

Noogutasin. "Ma loodan."

Ta muigas. "Kohvi tahad?"

"Ei, ma saan sellest mürgituse juba..."

Ta naeris ja võttis ise lonksu. Järgmisel hetkel liitus meiega Harry.

"Kas Getter on juba tulnud?"

"Ei ole, kell on veel vähe..."

Mees ohkas.

"Kuule, küll ta tuleb," muigas Tom ja patsutas Harry õlga. "Ära ole nii närviline."

"Sina oleks veel hullem!"

"Arvata võib!"

Muigasin.

"Aga ma luban, et mul ei ole last," muigas Tom.

"Parem oleks, Tom," naeratasin.

"Õigus. Tal on kolm," muigas Harry.

"Käi putsi," naeris Tom.

"Nad on neegrid. Üks õpib muidugi arstiks, seega kõik on okei."

Naersin, Tom vaatas Harryt muiates.

"Ütle, kas Annie on mu peale väga pahane?" küsis Harry siis mulle otsa vaadates.

"No ikka omajagu..."

"Kas mul on lootust asjad korda saada? Mitte ainult lapse suhtes?"

"Ära minu käest küsi, Harry..."

"Sina tead teda kõige paremini."

"Ma tõesti ei taha sellesse niimoodi sekkuda..."

"Ütle lihtsalt, mida sa arvad..."

"Ma arvan, et ta ei anna sulle selle eest kunagi päriselt andeks."

Ta ohkas ja vaatas lauda.

"Võibolla saad kunagi keppi küll," muigas Tom.

"Hah, ära ole selles nii kindel," muigasin.

Harry muigas. "Polegi."

"Miks mitte? Harry on ju ilus mees," irvitas Tom.

"Mingi ilu ei koti kedagi, kui sa sitapea oled," muigasin.

"Valus," oigas Tom.

"Ma ei tulnud selleks siia, et keppi saada, see on suva. Ma tulin ju tütre pärast," ohkas Harry. "Pealegi suutsin ma asjad kuidagi nii pekki keerata, et ta isegi ei usu, et ma temasse... et ta mulle meeldib."

"Kas ta meeldib sulle? Tõesti?" küsisin tõsiselt ja vaatasin Harryt tähelepanelikult.

Ta noogutas. "Vähemalt meeldis, enne, kui ta mind täielikult tõrjuma hakkas."

"Igatahes, mõtle läbi, mida sa temast tahad," sõnasin. "Annie ei ole andestaja tüüpi."

"Olen tähele pannud. Ta tundus nii... teistsugune, kui ta tegelikult on. Ma arvasin, et ta on... noh, mitte nõrk, aga... mitte selline. Ta kaitseb end vist nii. Enda arvates."

Noogutasin aeglaselt.

"Mul on vaja ta andestust rohkem kui midagi muud..."

Mul oli ebameeldiv Harryga sellest rääkida. Kas ta lootis, et ma räägin edasi?

"Aga ilmselt sinule kurtmine väga ei aita, huh?" Ta proovis naeratada.

"Tõmba veits tagasi temaga ka. Ühel hetkel see lihtsalt lahtub ja sul on uus võimalus."

"Okei... tänan nõu eest."

"Pole jah, tänu väärt..."

Noogutasin ning keerasin uksetilina peale pilgu vasakule, kus Getter parasjagu kohvikusse sisse astus. Ta silmad läksid Harryt nähes särama.

"Tsau!" Tüdruk jooksis kohe meie laua poole.

"Enne sööd, siis saad alles Harryga rääkida," sõnasin.

"Mh..." Tüdruk vaatas maha. "Kust ma süüa saan?"

"Köögist ikka. Mine emme juurde."

Ta ohkas ja kõndis minema, pea longus.

"Kas te suudate uskuda, et mina tegin selle?" küsis Harry siis vaikselt. Kumbki meist ei öelnud midagi. 

"Jumal," ohkasin vaikselt ja vaatasin Tomi.

"Ära ütle midagi," pomises ta.

Noogutasin ja võtsin kahtlevalt ta tassi, rüüpasin sealt lonksu. "Mul pole kaua jäänud," sõnasin järjekorda vaadates.

"Tulen võtan su õhtul peale?"

"Jep."

Ta naeratas ja mängis mu sõrmedega.

"Kuhu läheme?"

"Läheks klubisse?"

"Tõesti?"

"Millal sa viimati käisid?"

"Liiga ammu."

"Noh?" naeratas ta. "Lähme?"

"Jah," naeratasin.

"Super," muigas ta. "Las tulen siis mingi kell üksteist või teeme enne seda ka midagi?"

"Tule jaa... või läheme taksoga?"

"See oleks vist parem jah," muigas ta.

"Sa võid auto meile taha parkida."

"Ja jään ööseks?"

"Kui soovid," muigasin.

"No siis teeme nii," naeratas ta.

"Aga õhtul peab vait olema, Getterit äratada ei tohi."

"Muidugi," noogutas Tom. "Ma ei taha seda küll üldse öelda, aga sa pead vist tööle minema..."

"Oh, peaks vist tõepoolest."

"Musi?"