Magnie (Writnes & anniepoynter) [McFly & One Direction]

24. Agnes

Ma polnud Harry Stylesist enam mõnda aega midagi kuulnud, seega olin üsna üllatunud, kui ta Louis'ga kohvikuuksest sisse astus. Ma lootsin, et ta tahab ainult süüa, sest mul polnud plaaniski temaga midagi teha, eriti peale juhtunut.

"Tere," naeratasin neile lahkelt.

"Tere..." sõnas Harry ja vaatas siis Louis't.

"Hei," ütles mees selle peale. "Noh, kuidas läheb siis?"

"Normaalselt... mida ma pakun?"

"Ma võtaks ühe kohvi," kehitas Louis õlgu.

"Kohe. Ja sina?" vaatasin teise mehe poole.

"Kohv ja midagi süüa ka, kui see tüli ei tee..."

"Ei tee," raputasin pead. Ma ei kavatsenudki talle rõõmsameelselt teatada, mida Annie parasjagu valmistas. "Mida süüa?"

"Mida on?"

"Lett on sinu vasakul ja siin on menüü, kui mingit suppi või midagi tahad."

"Kuule..." ohkas Harry.

"Täna on meil viineripirukad veidi teise retsepti järgi tehtud ja šokolaadisaiad on otsas, aga hiljem tulevad."

"Ma võtaks kaks šokolaadisaia siis, aitäh."

"Need tulevad ju hiljem, ma ütlesin."

"Jah, ma kuulsin, ma olen nõus ootama," vastas ta kannatamatult.

"Minge siis palun istuge lauda," naeratasin. "Arve on neli."

"Tagasi pole vaja," ütles Harry mulle viiekat ulatades.

Ma vaatasin talle terve aeg otsa ning panin ühe naela rahaalusele. 

"Jäta endale," vastas ta pilku minult pööramata.

Ma pöörasin pilgu eemale. "Lou. Võta tagastusraha."

"Lou, mine otsi Annie üles," sõnas Harry hoopis. "Palun."

"Jep," muigas kutt ja kõndis otse kööki.

Vaatasin Harryle häiritult otsa, kuid hetke pärast pöörasin selja ja hakkasin kohvi valmistama. Mu käed ei olnud sellega eriti hõivatud, seega seisin lihtsalt ühe koha peal ja ootasin.

"Agnes, ma tulin vabandama tegelikult..."

Kergitasin kulmu ja pöörasin pea noormehe poole.

"Ma ütlesin nii lolle asju," ohkas ta ning vaatas mind paluvalt. "Ma ei mõelnud neid tegelikult."

"Oh, ma arvan, et ikka mõtlesid küll," sõnasin külmalt.

Ta ei öelnud selle kohta midagi. "Kuula, ma tahan selle heaks teha. Õhtusöök?"

Vangutasin pead. "Ei. Ma ei ole enam... saadaval."

"Vabandust? Leidsid uue armukese?" muigas ta.

"Mis sul viga on?"

"Ma lihtsalt küsisin, baby." Ta vaatas mind võrgutavalt.

"Ei, ei-ei, Harry. Aitab," vangutasin pead ja ulatasin talle ta kohvitassi.

"Võtad vabanduse vastu siis või?"

"Ei."

"Mis mõttes? Oleks pidand lilli saatma?" ta nõjatus mulle lähemale.

"Ei, ja palun ära tungi mu isiklikku ruumi."

"Hea küll. Kaua nende saiadega läheb siis?!"

"Ma kohe lähen ja küsin."

"Ära mine. Ma ei tahagi neid. Anna mu raha tagasi."

"Mis asja?"

"Ma tahan oma raha tagasi. Anna minu ja Lou kohv, muud ma ei taha."

"Tõsine oled praegu või?" vaatasin teda jahmunult.

"Muidugi olen!" sosistas ta vihaselt.

"Kuradi... kuradi..." Lõin kassa vihaselt lahti ja viskasin talle ühe naela.

Ta vaatas mind vihaselt ning võttis raha enda kätte. "Louis!"

Vastust ei tulnud. Keerasin end ringi ja panin kohvid letile, lootsin, et masin oli rikkis ja lasi Harry jooki kemikaale. Mõtlesin hetkeks talle suhkru asemel soola panna, kuid ta oleks seda ilmselt märganud. Jätsin Harry kohvi segamata ning lükkasin topsi siis tema poole. Louis polnud ikka veel tulnud, kahtlesin, et ta üldse kuulis.

"Lou!" pistsin nina köögiukse vahelt sisse. Tema ja Annie rääkisid parasjagu millestki, kuid vakatasid järsku.

"Te peate nüüd minema," sõnasin, mu pilk ütles vist palju enamat.

"Oh, jah, muidugi... saiakesed?" Lou vaatas Anniet ootavalt.

"Harry ütles, et te ei võta neid..."

"Ah nii... sel juhul jah... tsau."

Louis hakkas juba minu poole kõndima, kui Annie tema käest kinni haaras ja talle sinna ühe muffini pani. "Pole tänu väärt."

"Oh... aitäh," naeratas mees ja keeras siis pilgu mulle. "Head aega."

"Kohv on letil," sõnasin ning lasin ta mööda. "Annie, tule ette?"

"Okei?"

"Kui sa saad. Ma tahaks rääkida, aga ma ei saa letti jätta nii..."

"Ei-ei, muidugi saan, jaa..."

Noogutasin ja kõndisin ise juba sinna, kutid olid ukse juures ja panid nüüd päikseprillid ette, Louis isegi kapuutsi pähe. Harryl oli telefon käes.

"Noh? Ei läinud hästi?" päris Annie.

"Ta mingi... palus vabandust, ja kui ma andeks ei andnud, siis katkestas oma tellimuse ja oli ülbe."

"Miks sa ei andnud?"

"Ta kutsus mind litsiks ja... pealegi ma ei taha teda oma ellu. Seega pole mingit vahet, kas andestan või mitte. Solvas mind ka," ohkasin.

"Nojah..."

"Mida Lou rääkis? Pakkus sulle jälle mõnd retsepti?"

"Oh, ta rääkis minuga... Liamist."

"Oh sa issand."

"Jah..." Annie langetas pilgu.

"Mida ta siis ütles?"

"Et ma käitusin temaga südametult... mida ma vist tegingi."

"No, ega ma just ei vaidle... Sa võiks vabandada."

"Ma peaksin tõesti."

"Aga õigel ajal, ja peaasi, et ta valesti ei mõistaks jälle..."

"Jaa, kindlasti. Ma ütlen kohe ära, et meist ei saaks asja. Ta oli sõbrana väga tore..."

"Muidugi ütle... ja pealegi sõpru on ka ju vaja... küllap ta tunded on jahtunud."

"Loodame," ohkas ta ja võttis oma telefoni välja.

"Helistad tõesti kohe? Juba valmis?"

"Ei, ma niisama," muigas ta.

"Hea küll," noogutasin.

Vaatasin igavlevalt kohvikus ringi, praegu polnud suurt midagi teha. "Mida türa?" ütles Annie siis.

"Mida?" keerasin pilgu ta telefonile, tal oli Twitter lahti.

"Vaata seda!"

Ta ulatas telefoni mulle ja ma võtsin selle vastu. Pidin Harry viimast tweeti mitu korda lugema, et see mulle täielikult kohale jõuaks. "Magnie kohvik on üks halvimaid. Teenindus allapoole arvestust. 2/10 Ei soovita."

"Mida kuradit?!"