Magnie (Writnes & anniepoynter) [McFly & One Direction]

20. Tom

Kui ma olin kindel, et lilled olid Agnesele kohale jõudnud, otsustasin kohvikusse minna ja temaga näost näkku rääkida. Astusin uksest sisse, naine oli tavapärasel kohal leti ääres. Lilled olid seal samas vaasis, see pani mind naeratama. "Hei!" kõndisin leti juurde.

Agnes ehmus veidi mind nähes. "Tsau..."

"Ma näen, et sa said mu kingituse kätte."

"Jah..." Ta vaatas kohmetult maha. "Need on väga ilusad, aitäh."

"On kõik korras?"

"Muidugi," naeratas ta. "Kohvi soovid?"

"Jaa, ikka," noogutasin ja nõjatusin vastu letti. Jälgisin teda, kuni ta mulle kohvi valmistas. Tahtsin endiselt teada, miks ta tol päeval minema tormanud oli.

"Aitäh," tänasin teda, kui oma topsi kätte olin saanud, kuid ei liikunud paigast.

"Palun. Üks viiskümmend."

Võtsin oma rahakoti välja, alles siis meenus mulle see viiekümnekas. Kas ma pidin selle tagasi andma? 

Andsin talle kaks ja ütlesin, et tagasi pole vaja. Hakkasin just teda välja kutsuma, kui kohvikuuks avanes ja ruttavad sammud must möödusid.

"Kurat võtaks, Annie, tule tagasi!" keerasin end Harry karjumise peale ümber.

"Ma vihkan sind!" Annie karjus talle vastu.

"Emme!" nuttis Getter ta kõrvalt.

"Ära mitte kunagi enam siia tule!" Annie hakkas ka nutma. "Mitte iialgi."

Kõik kohvikusviibijad olid vait jäänud ning jälgisid toimuvat pärani silmadega.

"Ma ei saa aru, Annie! Sa tead, et ma olen muutunud!"

Ahhetasin, kas Harry oli Anniele üles tunnistanud, et ta Getteri isa on?

"Kasi minema!"

"Miks sa teda ära ajad?!" nuttis laps. "Miks sa issi ära ajad?"

"Annie, sa pead mu ära kuulama, palun, läheme üles..." Harry kõndis naisele aeglaselt lähemale.

"Hoia minust eemale! Tõsiselt ka, mine ära!" Annie jooksis ära kööki.

"Issi, ära mine ära..." nuttis Getter ning jooksis Harryni, nägin silmanurgast, kuidas Agnes minust mööda kõndis ja lapse endale sülle võttis.

"Lase mind maha! Ma tahan issi juurde minna!"

"Getter, kullake, läheme praegu emme juurde, emmel on paha olla..." pomises Agnes aeglaselt köögi poole liikuma hakates, saates mulle samal ajal paluva pilgu.

Sain aru, mida ta mõtles ning kõndisin Harry juurde. "Läheme välja."

"Tom, sa ei saa aru, ma pean temaga rääkima!"

"Sa ise ei saa aru, et ta ei taha sinuga praegu rääkida?"

"Aga meil on vaja, see ei saa nii jääda, ma ei taha jälle kõike putsi keerata..."

"Sa ju tegid seda juba."

"Ma pean selle korda tegema... lase mul sinna minna, Tom!"

"Sa ei saa. Mitte praegu. Ära mine praegu. Tule homme."

"Kurat küll, Tom!"

"Mida sa teeks?! Läheks sinna taha ja mida? Mida sa teeks, ütle mulle."

"Räägiks temaga!"

"Mida sa räägiks?!"

"Paluks vabandust! Türa, mis see üldse sinu asi on?"

"Harry, palun mine välja. Ma tulen koos sinuga."