Magnie (Writnes & anniepoynter) [McFly & One Direction]

16. Annie

"Hei! Harry, ega ma liiga hilja helista?"

"Hei, muidugi mitte. Mis teoksil?"

"Midagi eriti, mõtlesin homsest..."

"Mis sellega?"

"Ma arvan, et pole eriti hea mõte, et sa homme temaga läheksid..."

Ta vaikis. "Kas... miks?"

"Sest sa pole ta isa. See üritus on suht iga-aastane ja me ei pruugi siis teineteist enam üldse nähagi..."

"Aga äkki näeme?"

"Aga äkki ei näe ja kuhu ta isa siis kadus? Harry, me oleme käinud kahel kohtingul, miks sa seda teed? Kas sa oled mingi pedofiil või? Kahtlane on."

"Ei! Ma tahan sind lihtsalt aidata, ma hoolin sinust... aga ma saan aru... kui sa ei taha, siis jah, ma ei lähe."

"Sa hoolid minust?" küsisin üle, need olid ainukesed sõnad, mis ma seal kuulsin.

"Jah, väga. Nii väga, et ma oleksin nõus isegi su lapse heaolu nimel pingutama."

"Oh..." ma hakkasin nihelema, need olid suured sõnad.

"Jah..." ütles ta tasa ning jäi siis vait.

"Ma hoolin sinust ka..."

"Jah?" kujutasin ette, kuidas ta nägu selle peale särama lõi.

"Jah," naeratasin ka. "Ma tahaks, et sa siin oleks."

"Ma võin tulla... ja me saame homme sinna värgile koos minna. Mis sa arvad?"

"Ma... kus sa magaks? Sest ma magan Getteriga ühes toas..."

"Diivanil?"

"Mul on nii kahju sinust, kui sa pead diivanil magama..."

"Tulge hoopis Getteriga siia," naeris ta.

"Ta juba magab..."

"Ma võin jumala vabalt diivanil magada, ausalt."

"Okei," naeratasin. "Eks sa tule. Ma tulen sulle alla vastu, aga me peame hästi tasa olema..."

"Muidugi..."

"Hästi... Näeme siis... kui kaua sul läheb?"

"Mm... ma pean homseks ülikonna kaasa pakkima, umbes pool tundi? Sobib?"

"Ülikonna? Kavatsed teeselda, et teed äri?"

"Sa ei tea, milline mu ülikond on..."

"Okei," naersin. "Ma siis ootan."

"Jep, ma helistan, kui ma peaaegu kohal olen... tsau siis praeguseks?"

"Olgu, tsau," noogutasin. Kohe, kui kõne lõpetasime, jooksin vannituppa, et end natuke meikida. Lasin endale lõhna ka peale ning tegin juuksed krunnist lahti, siis viisin diivani eest laualt nõud ära, kuulsin Agnese toast vaikset jutupominat, mulle tuli see üllatusena. Mul hakkas natuke kade mõelda, et nemad olid seal Tomiga potentsiaalselt teineteise kaisus ja jutustasid, Harry pidi magama diivanil, samas kui mina koos Getteriga. Pole vaja valesti aru saada, ma armastasin oma last, kuid see on midagi muud, kui mehe kaisus lebada. Ma olin vaevalt oma toimetustega lõpule jõudnud, kui Harry mulle helistas ja teatas, et ta on peaaegu kohal.

Kiirustasin trepist alla ning avasin ukse hiirvaikselt, ma ei tahtnud kedagi äratada ega uudishimulikuks muuta. Natukese aja pärast sõitiski Harry auto majale lähemale.

Tirisin oma varrukaid allapoole, sest külm oli, mees peatus õnneks üsna kiiresti ning tuli autost välja. "Hei," naeratasin.

"Hei!" ta võttis tagaistmelt spordikoti. Köhatasin natuke piinlikult, ma ei teadnud, millest rääkida.

Ta õnneks lahendas selle olukorra ise, lihtsalt kallistas mind ja sõnas, et ta igatses mind.

"Ainult paar tundi tagasi nägime..."

"Ikkagi... Läheme sisse?"

"Jah, aga proovime vaikselt teha, eks?"

"Jaa, ikka," ta noogutas ning ma avasin tasa ukse, lasin ta enne sisse, et see ettevaatlikult kinni tõmmata. Panin selle lukku ning kõndisin siis Harryle järele. Mees oli juba treppidel ning ma võibolla vaatasin üles kõndides ta tagumikku.

"Kuhu ma oma koti saan panna?" pomises ta.

"Pane äkki elutuppa?" sosistasin. "Tule..."

Juhatasin ta elutuppa, mees pani oma koti diivani juurde, ma olin talle juba voodi üles teinud.

"Oh, tänan..." ta naeratas. "Mina magan siin, jah?"

"Nojah..."

"Tuled mu kaissu?" Ta muigas.

"Ma võin..."

"Ausalt? Sulle meeldiks see?"

"Muidugi meeldiks," naeratasin.

"Siis tule kohe... ma olen seda teha tahtnud..."

"Oh... mina ka..."

"Kas ma pean püksid jalga jätma?"

"Eem... aluspesu küll."

"Need muidugi," naeris mees. "Aga teksad, ei pea, eks? Pealegi, siis sa tunned mind... Okei, anna andeks, kui ma liiga kaugele lähen sellega..."

Fuck... "Ei, loomulikult sa ei pea teksadega magama."

"Hästi," ta lükkas need alla ja istus voodile, et lõplikult eemaldada.

Vaatasin samal ajal eemale, ma olin närviline.

"Ma toon oma telefoni, et äratus panna," sõnasin kiiresti ja läksin toast välja. Mida mina üldse selga peaks panema?! Mul ei olnud mingit ilusat pesu ega öösärki...

Võtsin lihtsalt ühe suure särgi ja panin selle selga, alla dressipüksid. Tegin kindlaks, et Getteril oli tekk peal ja ta magas, seejärel kõndisin tagasi Harry juurde, kes juba teki alla oli pugenud.

Istusin samuti korraks voodiäärele ja võtsin püksid jalast, voltisin need kokku ja panin lauale, ma lootsin tõesti, et Harry ei vaata mind.

"Miks sa üldse need püksid panid?" muigas mees.

"Sest et ma ei peaks kõndima siia ilma püksteta ja hommikul ära minema..."

"Ahah... kõlab loogiliselt. Mis kell me ärkama peame?"

"Kas sa viid autoga?"

"Muidugi."

"Siis mina ärkan kell pool seitse, me läheme mingi kolmveerand kaheksa ära, mis kell ma su äratan?" istusin ikka veel voodiäärel.

"Hästi, ärata mind siis... natuke peale seitset?"

"Sobib."

"Väga hea... tuled nüüd mu kaissu?"

"Kuidas ma tulen?" tõstsin jalad voodile ja tekiotsa üles.

"Lihtsalt kaissu..."

"Okei..." lasin endal pikali vajuda ja lootsin, et ta siiski juhendab mind ise. Ma ei teadnud, kas tema poole jääda näo või seljaga.

Harry nõjatus mulle lähemale. "Tahad pea mu rinnale panna?"

"Oh... tahan..." lükkasin end talle lähemale.

Jäin külili asendisse ning sättisin end, et mul täiesti mugav oleks. Kuulsin Harry südant tuksumas, see lõi päris kiiresti.. Ilmselt tundis ka tema minu oma, see küll nii kiire polnud...

"Head ööd siis.." sõnasin ja panin käe üle ta kõhu.

"Sulle ka, ilusaid unenägusid..."

Ma ei oska kirjeldada ka, mis mu kõhus sel ajal toimus, terve mu keha värises ärevuses.