Suudle mind 2

25

Seisin temaga rõdul edasi vaadates mööda sõitvaid autosid ja päikest. See suur kollane kera ei plaaninudki veel majade taha kaduda ning kusagilt ei paistnud ka ühtegi pilvepatja, mis päikese kinni kataks. Päike küll ei kõrvetanud enam nii nagu päeval, kuid ma ei tahtnud seda näha ikkagi.  

"Kas ma tohin sinuga lennujaama tulla?" küsis Marcus peale meie pikka vaikust. 

"Miks?" küsisin tema poole vaadates. 

"Ma.. Miks sa ei lase mul matustele tulla?" see oli üks osa meie hiljutisest vestlusest. 

"Ma juba ütlesin, ma tean, et sa ei laseks mul peale seda lahkuda," 

"Mis su paps sellest arvab?" 

"Tal on silmad igal pool. Tema eest oleks raske peitu pugeda," 

"Miks sa arvad, et minu eest ei ole?" küsis Marcus enda nöo minu oma poole keerates. 

"Ma tean, et sa ei murraks enda lubadust," vastasin ma kuti pruunidesse silmadesse vaadates. Need silmad tekitasid minu sees esimesel hetkel liblikad kui ma neid nägin. Mis siis, et mul seda siis endale raske tunnistada oli. Need olid kõige ilusamas pruunid silmad mida ma kunagi näinud olin. Jälle ajan mingit mesimagusat juttu!

"Mis kassist saab?" 

"Ma ei tea," vastasin ma. Olin kahe vahel, kas võtta Beebi kaasa või jätta sa siia. Ilmselt oleks mul temaga koos lahkuda raske, kuid ilma kassita oli ka raske olla. Ära me teda igatahes anda ei kavatsenud. Tundus nagu meie väike perekond läks laiali ning kass peab meie kahe vahel valima. Irooniline, kas pole? 

"Lähme sisse tagasi, ma tahan kõik need õlled ära juua," ütles Marcus ning ma noogutasin. Marcus läks ees, mina järel. Panin rõduukse tuulutuse peale ja läksin elutuppa, kus mu kutt istus.. või eks? Ma istusin tema kõrvale, natuke kaugemale, kuid mitte kauaks, sest Marcus pani mulle kahelt poolt käed ümber ja tõmbas mu enda külje alla. "Ma tahan, et sa oleks nii kaua minu lähedal kui vähegi võimalik," ütles ta ning kallistas mind selja tagant. Tundsin ennast tema embuses nii nii hästi. 

Ma ei öelnud midagi vaid panin enda käed tema peale ja jälgisin telekat. Ega meil midagi muud väga teha ei olnudki. Vaielda ei viitsinud me kumbki. Midagi muud teha ka mitte. Beebi hüppas diivanile ja ronis minu sülle tehes mu püksid karvaseks. Tõstsin ta Marcusele sülle, kellel oli ükskõik, kas kass teeb ta karvaseks või ei. Ta lonksas enda õlu ja toetas siis enda pea minu pea vastu, see oli tema praegune rutiin. 

Vaatasime umbes kella kaheteistkümneni telekat ning siis, selle asemel, et magama minna. Otsustasime teha ühe jalutuskäigu. Üks viimastest, mis meil oli. Panin endale tagi selga ja tennised jalga, ei viitsinud kontsadega ringi koperdada. Marcus tõmbas ka endale jope peale ja pani enda tennised jalga. Panin korteriukse lukku ja võtme taskusse. Võtsin Marcuselt käest kinni kui me läbi vaikse Haapsalu jalutasime. 

"Mul on selline tunne nagu ma jään kurdiks kui kohe üks auto mööda ei sõida," ütles Marcus muiates. Naersin ja kiigutasin meie käsi. 

"Lähme promenaadile," ütlesin ma ja Marcusel oli sellest ükskõik. Ta läks sinna kuhu mina läksin ja mul ei olnud selle vastu midagi. 

Promenaadil olin ma varem vaid korra käinud, siis olin ma üksi. Päeval oli koht imeilus, öösel ajal samuti. Lambid valgustasid teed, et keegi vette ei kukuks, sest siin mingit piiret ees ei olnud. Promenaadil olevasse majakesse, me sisse ei saanud, sest uks oli lukku pandud, küll aga saime ümber majakese tiiru teha vaadates kaugusesse ulatuvat merd. Marcus lasi mu käest lahti ja pani mulle selja tagant käed ümber. Nii, me seal seisime. Suutsime vaevu eristada taeva- ja veepiiri. 

Kuigi ilm oli jahe, oli õhtu ilus. Seltskond oli ka hea. Jalutasime Marcusega nii kaua kuni tee lõppes, siis jalutasime mööda teed uuesti tagasi. Selle asemel, et tuppa minna otsustasime teisele poole linna ka jalutada. Meil oli aega terve homne päev maha magada, ja see kõlas hästi. Olin niigi iga hommik vara üles ärganud ning mitte midagi teinud. Pidin homme ka enda asjad kokku pakkima, et reedel kiireks ei läheks. Olin jätnud jälle kõik viimasele minutile. Oleksin võinud neid juba too päev või sellest eelnev päev neid pakkida, kuid ei. 

"Millest sa mõtled?" küsis Marcus. Olin juba pikemat aega tasa olnud, me mõlemad olime. 

"Meist," vastasin ma ja klammerdusin hetkeks ta käe külge. 

"Mida sa meist mõtled?" küsis ta. Kuulsin juba ta häälset ära millele ta sihib ning lõin talle puuka vastu õlga.

"Jobu," pahisesin ma suust välja kui enda kätt õhus raputasin. Sain ilmselt ise rohkem haiget, kui Marcus. 

Ta hakkas naerma ja pani mulle käe ümber õlgade. Kõndisime Rimist mööda, säästuka poole. Kõik poed olid nii kui nii kinni, kuid huvitav oli ikka ringi jalutada ja linna avastada. Kust ma teadsin, kas tulen Haapsalusse enam kunagi tagasi või ei. Nii kõlas see ära minek veel masendavamalt. Mulle pakkus huvi mida Marcus siis tegema hakkab kui mind ei ole. Ja mida hakkavad tüdrukud tegema? Lucas ja Reigo ilmselt lohutavad neid kolme. 

"Mis sa siis teed kui ma ära lähen?" küsisin ma. 

"Ma ei tea, joon.. suitsetan..," pakkus ta ning ma jäin seisma. Tema jäi ka. 

"Palun saa aru, et sa ei tohi enda elu seisma jätta ainult sellepärast, et mina ära lähen," ütlesin ma ja võtsin kahe käega ta näost kinni. Üks käsi ühel põsel, teine teisel. 

"Mul ei ole suurt midagi peale sinu," 

"Sul on perekond, sõbrad. Kõik on olemas," 

"Sind ei ole," vastas ta ning kõndis edasi. Võttes uuesti mu käest kinni. 

"Vestlus on läbi?" küsisin ma muiates. 

"Jep," kinnitas Marcus noogutades ja tõmbas mu enda juurde. Läks vaid paar sekundit enne kui ma iseenda kiljatuse saatel tal süles olin. Seda olin ka vaid hetkeks. Siis ta viskas mu üle õla nagu tegu oleks inimrööviga ning kõndis edasi. Panin enda käed talle ümber ja kallistasin teda peaalaspidi seljatagant. Kurat, ma armastasin seda poissi nii väga! 

__________________________________

Hellllõõõõu. 

28 on viimane osa. 

Aga eee... kui järgmine osa tuleb pls don't kill me :( :D