Suudle mind 2

21

Selle päeva õhtuks olin rahunenud ja enda ajud tagasi saanud. Suutsin asjale mõelda ilma, et kohe mu silmist miljon pisarat oleks pääsenud. Istusin diivanil ja vaatasin küünalt mille olin põlema pannud. Marcus oli poodi läinud ja otsustaud mulle midagi süüa teha. Korrutasin küll, et mul pole kõht tühi, aga millal on ta mind kuulanud? 

Silitasin kassi pehmet kasukat ja jätkasin küünlaleegi jälgimist. Ma peaaegu ei pannud tähelegi kui korteriuks uuesti avanes ning peale Marcuse tatsasid sisse ka mu ülejäänud 5 kõige lähedasemat sõpra. Olles elanud nii suure šoki üle ei osanud ma nende tuleku üle rõõmustada, kuid kurb ei olnud ma kindlasti. 

Ajasin ennast diivanilt püsti ja kõndisin esikusse, kus kõik enda jalatseid eemaldasid. Taylor ja Rachel tormasid mind nähes minu juurde ja kallistasid mind. Tundsin ennast üllatavalt koduselt olles tüdrukute kallistuses. Mulle paistis, et me polnud enam nii lähedased kui olime kunagi olnud. Kuid see oli ilmselt üks suureks kasvamise halbadest pooltest. 

Nägin silmanurgast kuidas Marcus naeratas meie kolme poole vaadates. 

"Kuidas sul on?" küsis Rachel. Kui tüdrukud olid mu kallistamise lõpetanud, kallistasin ma Lucast ja Reigot. 

Kehitasin Racheli küsimuse peale õlgu ning istusin diivanile tagasi. 

"Mel?" hüüdis Marcus köögist. 

"Jah?" 

"Kus tee on?" 

"Teisel riiulil," vastasin ma talle ning tüdrukud istusid diivanile. Reigo ja Lucas läksid samuti kööki, sinna kus oli Marcus. 

Taylor ja Rachel andsid endast parima, et mu tuju pareks muuta ja mõtted mujale viia. Mingil määral see ka õnnestus. 

Istusime lõpuks kambakesi ümber äsja ostetud diivanilaua juues piparmündi teed. Posid jõid õlut ning ega mul midagi selle vastu ei olnud. Las Marcusel olla vahel lõbus, ma arvan, et mind tüütaks samuti ära koguaeg mu enda hala kuulamine. Kutt polnud küll selle üle kurtnud, kuid ma polnud loll ja nägin ta näost ära, et kurnasin teda. 

Lucas, Reigo, Taylor ja Rachel jäid meile kõik ööseks. Mõlemad olid ka enda täispuhutavad madratsid, tekid ja padjad kaasa võtnud. Õnneks, sest ma ei oleks osanud veel niipea külalisi oodata. Hea, et mu elutuba piisavalt suur oli, et siia kaks madratsit ära mahutada. Diivan ka lahti ei käinud. Lükkasime diivanilaua seina äärde, et see vähem ruumi võtaks. Umbes kell 11 jäin mina magama, sest olin sellest päevast suhteliselt kurnatud. 

Ärkasin hommikul kell 7. Kõik magasid ja Marcus oli teisel pool voodit. Beebi istus maas ja vaatas mulle otsa justkui oodates, et ma ärkaks. Ma jätan mainimata kui veider see oli. Ajasin ennast kassi kräunumise saatel püsti ja panin endale hommikumantli selga. Hommikumantli taskusse panin telefoni. 

"Ole vait," pomisesin ma kassile ja kõndisin kööki, Beebi minu jalgade otsas koperdades. Kõndisin koos kassiga kööki ja panin talle ette kassikonservi, et ta kräunumise järele jätaks. Panin vee keema ja istusin laua taha. Telefon hommikumnalti taskus värises ning ma võtsin selle välja. Isa oli mulle sõnumi saatnud. Ma aimasin, mis see oli, kuid ei avanud sõnumit. Panin telefoni lauale ja kuulasin vee keetmist kannus. 

Kui vesi oli keenud tegi ma kannu sisse kohvi, sest varsti ajavad nii kui nii kõik ennast üles ja nõuavad kohvi ja süüa. Vedas, et Marcus oli eile poes käinud. 

Kuna ma kellelegi muna praadida ei viitsinud võtsin sügavkülmast hunniku friikartuleid ja viskasin need pannile. 

Tegin rõduukse lahti ning Beebi ronis sinna. Lootsin, et mu kass nii rumal ei ole ja sealt alla ei hüppa ning jälgisin teda silmanurgast. Polnud vaja, et ma peale enda ema ka kassi surma taluma peaksin. 

Kui friikartulid valmis olid kuulsin, kuidas keegi kööki tuli. 

"Kurat, sa näed välja nagu koduperenaine, kus su väike punu on?" küsis Taylor itsitades ja istus sinna, kus mina enne istunud olin. 

"Ole vait," naersin ma,"kohvi tahad?" 

"Jah, süüa ka," ütles neiu. 

"Taldrikud ja tassid on kapis," muigasin ma,"külaline võid sa olla, aga su orjaks ma ei hakka." 

"Ja külalislahke Melody tervitab maailma," naeris Taylor ja ajas ennast uuesti püsti. 

Taylor toimetas enda asju ning ma otsustasin pesema minna enne kui mul selleks veel võimalus oli. Mainisin seda ka Taylorile, kes ütles, et ta on suur tüdruk ja saab üksi hakkama. Läksime lahku naerdes. 

Käisin kiirelt pesus ja tegin ennast korda. Marcus oli piisavalt kartulikotis Melodyt näinud. Tegin endale kerge meigi ja juustesse lained. Selga panin tumedad riided, sest kui ma tohin meelde tuletada suri mu ema ära. Põhjus miks ma ei nuta on see, et mind oli õpetatud väiksena enda emotsioone kontrollima. Esimesel päeval kui kellegi surmast kuulsin, nutsin alati. Teisel päeval enam mitte. 

Ainukesed magajad, peale mu vannitoast saabumist, olid Marcus ja Lucas. Läksin magamistuppa, Marcuse kõrvale äratades mehe teda suudeldes. 

"Opadii,"  ütles Marcus silmad lahti tehes. 

"Hommik, musi," ütlesin ma naeratades. Marcus teadis mu emotsioonide reeglit samuti nii, et ta ei esitanud küsimusi. 

"Oota," ütles ta kui ma ennast paremini lamama tahtsin seada. Ma jäin paigale ning kutt pani enda käe mu kukla taha ja tõmbas mu lähedamale, suudeldes mind uuesti.

"Kõik?" küsisin ma muiates.

"Korraks," 

"Olgu, tõuse üles nüüd. Kõik teised on ka üleval," 

"Varsti," mõmises ta ja keeras ennast kõhuli, patja kallistades. 

"Ei maga edasi, ma ei kavatse sinuga selle üle iga päev vaielda," 

"Tss," susistas ta vastu ning ma lõin enda käega talle vastu kannikaid ja ronisin talle pooleldi viltu selga, et ta nägu näha. 

"Ärka üles," ütlesin ma enda huuled tema omade vastu pannes. 

"Okei, naine," 

"Okei, mees," 

"Sa näed kena välja," 

"Ma tänan," naeratasin ma ja ajasin ennast püsti. Mulle meeldis see, et Marcus oli mu väikest muutust märganud. 

"Tegelikult näed iga päev," 

"Ära meelita," muigasin ma ja vaatasin, kuidas ta ennast püsti ajas. Läksime koos kööki, kuhu kogu seltskond oli ennast ära mahutanud. Beebi oli ka tuppa tulnud. 

"Kiire hommikune seks?" küsis Lucas ning me kõik hakkasime naerma. 

"Vähemalt olime vaiksed," vastas Marcus ning me kõik naersime edasi. 

"Kas see oli vihje?" küsis Taylor, kes Lucase süles istus. 

"Oli või?" küsis Marcus ja valas endale kohvi. Keegi oli teise kannutäie kohvi teinud, sest ilmselgelt ühest kannust jäi kuuele inimesele väheks. 

"Head friikad," ütles Reigo neid pannilt aegajalt võttes. 

"Meil on taldrikud ka," mainisin ma naeratades. 

"Nägin jah," vastas ta vaevumata endale ühte võtma. Muigasin vaid selle peale ja hüppasin istuma ühele köögikapile. Nii, et siin me nüüd siis olime. Natukeseks ajaks, kõik uuesti koos. Võibolla oli see viimane kord. Võibolla mitte. 

___________________________________

Tean, et pole eriti pikk ja sisukas osa, aga mu tervis vedas mind alt so yeah. Lõpp on lähedal, olete kõik hästi toredad olnud! :) 

Kui vead sees on siis sorry, ma liiga laisk, et üle lugeda.