Suudle mind 2

1

<><><><>

Taylor'i vn

Istusime terve kambaga.. või siis pigem viiekesi laua taga ja jõllitasime enda ette. Aegajalt käisid kolksud, mis tähendasid Marcuse alkoholi klaasi lauale panemist. 

"Aitab."ütles Rachel ja tõsis püsti. Ta tiris Marcuse käest klaasi ja viskipudeli ära ning jalutas koos nendega minema.

 "Tule tagasi!"karjus Marcus, kuid Rachel eiras teda. 

"Alkoholi joomine ei aita teda leida." pomisesin ma. 

"Mis see niisama istumine aitab või?" küsis Marcus nähvates.

 "Ei aita! Ja selle pärast peakski me midagi tegema mitte sinu kuradi joomist siin päev otsa vahtima. Melody oli sinu tüdruk jah. Ta oli minu parim sõbranna ka! Nii, et sa pole ainuke kannataja siin!" kisasin ma vihaselt ja tõusin laua tagant püsti. Jalutasin ruumist välja ning kõndisin kiirkõnnil maja ette. 

Metsa lõhn ja kohvin üritasid mu meeli rahustada, kuid see ei aidanud. 

Lucas tuli minu järel välja ning pani enda käed ümber minu. Panin enda käed samuti ümber tema ja surusin enda pea vastu ta rinda. 

Mõne sekundi pärast hakkasin ma nuuksuma. 

"Kus ta on?" sosistasin ma vaikselt. 

Lucas toetas enda lõua mu pealaele ning kallistas mind. 

"Jah?" kostsin ma naerdes telefoni. "Taylor,"sosistas Melody,"Mis on?" küsisin ma automaatselt naermise lõpetades. Melody hääl oli teistsugune. "Appi." sosistas ta. Käis kolksatus ning kostus vaid Melody palumist, karjeid, valu, viha, süümepiinu.. kõike. Karjusin telefoni otsas kaua, kuid mulle vastas vaid Melody abipaluv karjumine, kuni telefon välja lülitati. 

See oli meie viimane kontakt Melody'ga. 

Kui ma enam vähem rahunenud olin läksime me Lucasega majja tagasi. Majas oli tappev vaikus. Vähemalt hetkeks. 

Meie kõrvu kostus Marcuse karjumine, ropendamine ja laamendamine. 

Lucas läks ise tema juurde ning palus mul oodata elutoas. Rachel tuli samuti elutuppa ja istus mu kõrvale. 

"Äkki me ei leia teda?" sosistasin ma. Pisarad tilkusid mu püksipõlvedele. "Leiame küll, Taylor. Me oleme alati leidnud kõik, mis vaja on ja Melody  ei ole mingi erand, praegu on veel vähe aega möödunud." sosistas Rachel ja kallistas mind. 

Melody oli kadunud olnud umbes 6 päeva. Täiesti kadunud. 

Istusime Racheliga elutoas üksteise nuukseid kuulates. Aegajalt oli kosta ka poiste karjumist  teisest ruumist. 

Tegelikult reageerisime võibolla kõik üle, sest Melody võid olla näiteks... hmm... okei, vale mõte.

Parem karta kui kahetseda, teate küll.

"Teie faking tüdrukud istuvad teises toas ja naudivad enda elu kui minu naine on kuskil ma ei tea kus, mingi sita käes. Kuidas ma huvitav rahunema peaks?" karjus Marcus.

Tal oli õigus. Mina ja Rachel istusime siin, me ei pidanud midagi kartma, meil olid olemas Lucas ja Reigo. Kuid Melody oli tõesti kuskil pärapõrgus, kadunud. Ilmselgelt ei suutnud Marcus rahuneda.

Melody isa ja ema reageerisid samamoodi nagu Marcus. Nad ei kukkunud küll nii jooma, aga Melody vanemad said südameataki lähedase elamuse. Melody isa käskis meil asjast eemale hoida ja Marcust kontrolli all hoida, et ta midagi lolli ei teeks. Melody isa lubas panna kõik enda tuttavad tööle, et uurida välja kus tema tütart hoitakse.

Siiani pole see tulemusi andnud.

"Rachel, ma ei suuda niisama istuda." ütlesin ma. "Me ei saa midagi teha, Melody isa käskis meil asjast eemale hoida." ütles Rachel. "Aga Melody on meie parim sõbranna, see ei saa temaga jälle juhtuda." ütlesin ma edasi pisaraid valades. Ma ei osanud midavi muud teha.

"Rachel, sina ja Reigo jääte täna valvesse Marcust vaatama, et see endale kuuli pähe ei laseks või midagi." ütles Lucas. "Me oleme kell 8 siin." lisas Lucas. Ma tõusin püsti ning me väljusime koos Lucasega baasist. Istusin Lucase kõrvale autosse ja jälgisin nõmedalt ühtlast taevast.

Meie vahel oli vaikus, mis tekitas veel masendavama tunde.

"Kas sa arvad, et me leiame ta?" küsisin ma. Jõllitasin aknast välja, sest ei suutnud Lucasele enda pilku keerata. 

Lucas vaikis.

"Me töötame koos, Melody isa, maailma ühe suurima maffiabossiga. See on võimatu, et me teda ei leia. Ja Melody on taibukas. Ta proovib meile märku anda, kus ta on." proovis Lucas mu enesetunnet parandada. 

See on ebaaus. See, et see koguaeg Melodyga juhtub. Kas ta polnud juba piisavalt läbi elanud? 

See, et mina ja Rachel oleme maffia jõugus. See, et ta isa on maffiaboss. See, et ta rööviti ära. Ta pidi taluma liiga palju. Liiga palju, et poolt sellest uuesti läbi elada. 

Kuna ta on nii jäljetult kadunud on oletatav see, et ta on kellegi targa käes. Keegi, kes ei jäta jälgi ega pole siiani teinud ühtegi viga. 

Hirmutav on mõelda mida kõike, peab Melody läbi elama. Maffia inimesed ei ole tavaliselt õrnahingelised. Nad piinavad, tapavad, mürgitavad, vägistavad. Ma loodan, et Melodyga pole ükski nendest asjadest juhtunud. Kuid neid asju mida maffias tehakse on sadu. 

Nad võivad talle sisse sööta narkootikume surmavaid, kuid ka lihtsalt lolliks tegevaid. 

Nad võivad teda süstida erinevate mürgiste lahustega. 

Tean süstaldest nii mõndagi, sest olen ise neid kasutanud teiste peal. Julm, kas pole? 

Siis, kui Melody Xavieri poolt rööviti pidin ma samuti süstlaid kasutama, et saada mingit infot. Ükskõik millist. 

Tundsin Lucase käsi ümber enda ning hetk hiljem taipasin, et ta võttis mu sülle. Nüüd oli juba vihma sadama hakanud. 

Panin enda käed abitult enda sülle ja jälgisin Lucase liigutusi nii palju, kui ma sain. 

Lucas kandis mind tuppa ja pni mind siis meie voodisse. 

Ta tuli mu kõrvale pikali, sest mul polnud mingit tahtmist üksi olla, kuid mul polnud ka  jõudu midagi erilist teha. 

Oleksin tahtnud midagigi teada, enda parimast sõbrannast. Ükskõik mida. 

__________________________________________________________________________________

esimene osaaaa :)

proovin postitada iga nädal 1 või 2 osa :) ja see osa ilmselt üsna lühike, seega vabandan :)

Aitäh kõikidele toetajatele ja positiivsetele kommentaaridele.

vabandan kui vead sees on, pool sellest osast on kirjutatud telefoniga.

:)