Suudle mind 2

14

Istusin voodil ja silitasin Beebit. Marcuse nimeline poiss ei olnud peale eilset kordagi mu kõrvalt lahkunud, väljaarvatud juhul kui ta mulle süüa tõi või vetsus käis. Ta oli igal hetkel siin olnud. Taylor tuli tuppa ja vaatas siis Marcust muiates ja jalutas minu poole. 

"Kuidas su õlaga on?" küsis Taylor. 

"Siiani tuimestuse all." vastasin ma ja Taylor noogutas. Ta võttis verise sideme ümbert ära, puhastas haava ja pani uue sideme ümber. 

"Kas sul on midagi vaja? Süüa? Juua? Vetsu?" 

"Ei ole." vastasin ma naeratades ja silitasin Beebit, kes oli mu kõrval sama kindlalt olnud kui Marcus. 

"Selge siis, ma lasen su orjapoisil pärast teleka siia vedada." naeris Taylor ning ma muigasin taaskord. Marcust võiski peaaegu mu orjaks nimetada, kuid ta tegi kõike vabatahtlikult. 

"Kas midagi juhtus?" küsis Marcus kohe püsti tõuestes kui ta Taylorit nägi. 

"Ma puhastasin kõigest haava." vastas Taylor. "Lisaks vea siia telekas, et Melody'l igav ei oleks ja, et Melody saaks enda minevikku meenutada võta pildialbum ka."seletas neiu kiirelt ning kadus siis ruumist. 

"Kuidas sa ennast tunned?" küsis Marcus mulle otsa vaadates. Ta oli nii armas. 

"Hästi. Sina?"

"Hästi." naeris ta. "tahad sa süüa või juua?"

"Ei." muigasin ma ja vaatasin kuidas Marcus nõutult toas ringi käis. 

"Ma toon pildialbumi." lausus ta siis ja lahkus toast. Tagasi tuli ta alles 30 minuti pärast kaasas palju rohkem asju kui lihtsalt pildialbum. Tal oli käes suur kast. 

Ta tõstis kastist välja pildi jahist, mis ei öelnud mulle midagi. 

"Kas sa seda mäletad?"

"Ei."

"Me käisime seal kohtingul, kui nii saab öelda. Me vaatasime seal tähti ja siis ma kinkisin sulle selle sõrmuse." ütles ta ja võttis enda taskust välja punase karbikese. Ta tegi selle lahti ja andis minu kätte. See oli nii ilus, kuid ma ehmusin siiski kohutavalt ära. Kas ma olin kihlatud? 

"Kas me olime kihlatud?" küsisin ma. 

"Ei." vastas Marcus naerdes, "Truuduse sõrmus." 

Kuid sõrmus ei meenutanud mulle midagi, aga ma tahtin, et meenutaks. Nii väga. Nägin Marcuse näost, et see tegi haiget, et ma ei suutnud seda meneutada. Hoidsin sõrmust siiani enda käte vahel kui Marcus võttis kastist välja pildiraami Beebist, kui ta oli väga pisike. Jätsin sõrmuse enda sülle. ning võtsin pildiraami enda kätte. 

Beebi magas valgel bleedil kõht püsti. "Me tõime Beebi varjupaigast, sina valisid ta välja." ütles Marcus vaadates mujale. Ta naeratas, kuid ma nägin, et ta silmis helkisid pisarad. Soovisin, et ma saaksin midagi teha, et mäletada.

Ta andis mulle järjest mälestusesemeid kätte, kuid need ei aidanud mind. Need ei viinud meid mõlemaid mitte kuskile. Nii, et me lihtsalt istusime vaikuses ja vaatasime, kuidas Beebi tühja kasti ronis. 

"Marcus?"

"Jah?" küsis ta. 

Kõhklesin kas seda küsida või mitte..