Suudle mind 2

27

Nad panid mu reaalselt käeraudadega tooli külge, et ma minema ei läheks. Vaatasin neid kõiki pea viltu. Hetkel oli mul neist täiesti ükskõik. Silmad olin ma ammu paiste nutnud, tüdrukud ka. Marcus oli mu peale solvunud, ta sai mu sõnadega haiget. Mina olin tema peale sama palju solvunud. Arvan, et mul oli õigust ka. Reigo ja Lucas olid lihtsalt mu käitumisest hämmingus. Ma ei kavatsenud nendega rääkida. Las pistavad mu kasvõi keevasse vette. Poleks kunagi uskunud, et mu enda sõbrad panevad mu käeraudadega kinni. Olid nad üldse enam mu sõbrad? 

"Ütle midagi," kisas Taylor mulle ja pani enda kampsuni varruka endale näo ette. Pilgutasin vaid silmi. Pisar voolas vasakust silmast mu ninasõõrme juurde ja tegi kõdi, kuid ma ei liigutanud. Ma ei tahtnud. 

"Mis sul viga on?" küsis Taylor. 

Kehitasin õlgu ja sosistasin: "Ma olen kinni." 

Tavalist häält ei paistnud mul enam eksisteerivadki. Kannatasin nende kõigi pilkude all. Ainukesed, kes eriti suured osalised asjas ei olnud olid Lucas ja Reigo. Enda mitte rääkimise lubadust ma ka ei pidanud. "Lihtsalt, laske mul minna! Ma vannun, et te ei kuule minust enam kunagi. Saate mu unustada," ütlesin ma vaadates neile kõigile otsa. "Keda te piinate mind siin kinni hoides? Mind või iseennast?" 

Keegi ei vastanud mulle ja see oli hea. Ma rääkisin tõtt. Hingasin suu kaudu, sest nina kaudu oli seda teha pea võimatu. Pisarad jätkasid voolamist ning käerauad tegid haiget. Need olid liiga tugevalt, tundsin kuidas need kätte sisse soonivad. Ma ei saanud mõnda aega midagi peale pikkade varrukate kanda. Lootsin, et Ameerikas on külm.

Panin silmad kinni ning tundsin, kuidas ma ühele küljele vajun. Tooli jalad tõusid vasakult poolt üles ja ma oleks kukkunud kui ma poleks vastu diivanit põrganud. Käerauad tegid veel hullemini haiget ning nüüd nutsin ma hääletult valust mitte sellest, et mul neist või endasti kahju oli. Need tegid põrguvalu. 

"Käeraudasi veidi lõdvemaks ei anna lasta?" küsisin ma siis ohates ja hüppasin tooliga istuli tagasi. Rachel vaatas Marcusele otsa, kes õlgu kehitas ja aknast välja vaatas. Selle asemel, et käerauad lõdvemaks lasta võttis Rachel need ära. See üllatas mind. "Aitäh," pomisesin ma vaikselt ja tüdruk vaid noogutas vastuseks. Vaatasin enda randmeid, käerauad olid nende ümber punased verevalumi ringid jätnud. "Nagu käevõrud," iroonitsesin ma. 

"Kas see on su arvates naljakas?" küsis Taylor. 

"Mis asi? See, et te mu faking käeraudadega siia kinni panite nagu vangi?" küsisin ma ja ajasin ennast püsti. Lucas astus sammu ette, kuid Taylor näitas talle käega, et poiss ei läheneks. Me ju ei kavatsenud ometi üksteist ära tappa. Meil oli lihtsalt kombeks veidi tulisemalt enda probleeme lahendada. See tõttu meil tülisid ei esinenudki.

Vaatasime Tayloriga tükk aega üksteisele otsa mõlema silmad vihast põlemast ja siis käis justkui  plõks. Hakkasime mõlemad nutma ning läks kaks sekundit ja me olime kätega üksteise ümber. Ma ei tahtnud neid siia jätta, kuid ma ei saanud koos nendega minna. Tundsin meeletut kurbust, et pean need kaks siia jätma. Olin enda peale vihane, et tahtsin nad kirja teel maha jätta. Marcuse lõuast hakkas ka kahju, aga mitte liiga palju. Arvasin ikkagi, et ta vääris seda. 

"Anna andeks," nuuksusin ma tüdruku kõrva. Võtsime Rahceli ka enda kallistusse ja lihtsalt nuuksusime kolmekesi ringis nagu paariaastased plikad. Olin tahtnud enda õed jätta maha kirja teel. Õed. Täpselt nii, seda nad mulle oldki. Täpselt nagu veresugulased. "M.. ma lihtsalt e..ei osanud," sosistasin ma. Teadsin, et nad mõlemad said aru mida ma mõtlesin ja kuulsid mind. Mul oli ükskõik, kas poisid ka seda kuulsid. 

Veetsin ülejäänud päeva tüdrukutega vesteldes. Kordamööda valasime pisaraid ja naersime. Nii terve õhtu, kuni mul tuli aeg Marcusega rääkida. Lihtsalt ilma ei oleks saanud. Läksin rõdule ja Marcus tuli mulle järele. Vaatasime mõlemad üle rõdu ääre kaugusesse. Kumbi ei tahtnud ega osanud midagi tarka öelda. Kartsin, et kui midagi ütlen hakkan nutma. Seda ma ei tea mida Marcus kartis. Kui ta üldse kartis. Võibolla ta lihtsalt ei tahtnud minuga rääkida ja ootas, et ma midagi ütleks. 

"Mul on su lõua pärast kahju," laususin ma lõpuks, pooleldi sosinal. 

"Ma väärisin seda," arvas ta. 

"Jah," kinnitasin ma. Vääris küll. 

"Ma ei teadnud, et asi nii võib minna," rääkis ta, teadsin, et ta kahetseb. Ma ei tahtnud, et ta midagi rohkemat ütleks. 

"Tss.." sosistasin ma ja lihtsalt kallistasin teda. Ma ei vihanud teda. Ei suudaks. Kunagi. Ükskõik mida ma enne arvasin. Teda oli võimatu vihata. Marcus mässis enda käed mulle ümber ja toetas enda lauba mu õlale. Hingasin ta jõuludeks saadud parfüümi sisse. Ta lõhnas turvaliselt, ta lõhnas nagu kodu. Tõmbasin käega läbi ta juuste ja pigistasin silmad kinni. 

"Kõik saab korda," sosistasin ma. Tahaksin öelda, et ülesin seda Marcusele, kuid ma ei ole selles sada protsenti kindel. Arvan, et mu öeldu oli rohkem mu enda rahustamiseks. Lootsin, et ehk saab tõesti kõik korda. Ehk suudan ma lahenduse leida, siis kui ma lahkun. Kuid kas alati oli õnnelik lõpp võimalik? 

"Meid ei ole enam?" küsis Marcus muutmata enda asendit. 

"Meie oleme alati. Ole sa tulevikus kasvõi abielus ja olgu sul 6 last. Meie oleme alati," vastasin ma talle. Võtsin ta lõuast ettevaatlikult kinni lootes talle mitte haiget teha ja sundisin poissi endale silma vaatama. "Meie oleme alati!" kinnitasin ma talle ja tõusin kikivarvule ning suudlesid teda. See ei olnud midagi pikka. Lühike, hea ja tähendusrikas. Seisime seal, üksteist kallistades vähemalt tunnike kui otsustasime lõpuks tuppa tagasi minna. 

Varem juhtunut nagu polekski olnud. Keegi ei tahtnud seda meenutada ja kõik käitusid nagu seda poleks olnud. Nagu oleks see olnud uni, et ma Marcusele vastu hambaid panin ja mind käeraudadega tooli külge aheldati. Arvan, et me kõik kuus suudame teeselda, et see oli lihtsalt "uni". Nii on kõigile parem. Keegi ei mõelnud ka homsele. Siis läks mu lennuk Eestist Ameerikasse.

__________________________________________

Eelviimane! Ma ei tahtnud neid tülis laiali saata ;DD