Suudle mind 2

5

Taylor'i vn

"Tore, et te ilusti kohale jõudsite." tervitas meid Melody ema. 

"Ary, näita neile palun toad kätte." ütles Melody ema. Ary, kes oli ilmselt teenija noogutas ning andis enda käega märku, et me talle järgneksime.

Oleksin tahtnud Melody vanemate, Marcie ja Tom-iga rääkida, kuid tundsin kohutavat väsimust. 

Kõndisime neljakesi Ary järel ning Ary juhatas meid kahte külalistetuppa. 

Tõmbasin endal automaatselt riided seljast ja ronisin pesu väel alles vahetatud linade vahele. Lucas tegi sama ning ronis mu kõrvale. Panin enda pea ta rinnale ning jäin kuti südame tuksete kuuldse magama. 

Võpatasin ennast Lucase kätevahel ülesse, kes oli ilmselt minu võpatamise peale ise ka ärganud. 

"Kõik korras?" küsis Lucas. "Õudusunenägu." sosistasin ma ohates ja ronisin Lucasele lähedamale. "Proovi veel magada." sosistas ta vaikselt ja silitas mu pead. Pomisesin talle midagi mhm'i sarnast ja asetasin enda käe kuti lihaselisele kõhule. 

Kuigi tahtsin uuesti magama jääda ei suutnud ma uinuda. 

"Ma lähen käin pesemas ära." ütlesin ma siis. Suudlesin Lucast ja ajasin ennast voodist püsti. Jalutasin pesu väel tuppa sisse ehitatud vannituppa. Olin tohutult õnnelik, et vannituba oli siia sisse ehitatud ja ma ei pidanud hakkama meelde tuletama, kus kohas vannituba oli. 

Jätsin vannitoa ukse lukust lahti, Lucas ütleks kellelegi, kui keegi tahaks siia siseneda, et see on kinni ja mul pole midagi selle vastu, kui Lucas minuga ühineks. 

Viskasin enda pesu vannitoa põranda vaibale. Keerasin kuuma vee lahti ning astusin ise selle alla. Vesi voolas mööda mu nägu ja keha ning maandus põrandal. 

Ligunesid vee all umbes tund aega ning võtsin siis kokkuvolditud rätikud laualt. 

Mässisin ühe rätiku endale pähe ja teise endale ümber keha. 

Jalutasin Lucase juurde tagasi. 

"Sa kohvreid ei viitsi autost tuua?" küsisin ma Lucase kõrvale ennast pikali visates. "Mulle meeldiks sind täitsa nii vaadata." naeratas ta. Ka minu suule libises hetkeks muie. 

Ronisin Lucasele lähedamale ja suudlesin teda. Kuti käsi libises mu tagumikule ning kui meie suudlus läbi sai ajas ta ennast püsti. Tõmbas enda eelmise päeva riided selga ja kadus mu vaateväljast. 

Möödus umbes 10 minutit ning Lucas tuli meie kodinatega tagasi. 

"Aitäh." ütleisn ma ennast voodist püsti ajades. Jalutasin Lucase juurde surusin ta suule veel ühe musi ning sukeldusin siis enda kohvri sügavustesse. Otsisin välja pesu, sokid, retuusid, pika topi ja otsustasin võtta Lucase pusa. 

Kui mina ja ka Lucas valmis olime läksime minu mäletamist mööda kööki, kus Ary suunas meid söögituppa. 

Tervitasime kõiki kes söögitoas olid. Ary tõi meile meie toidud mille ma viisakusest alla surusin. Mitte, et toidul midagi viga oleks olnud vaid mu söögiisu polnud kiita. 

Kui me enamvähem söögid kõik lõpetanud olime viis Ary meie taldrikud minema ning me kõik jalutasime Tom'i kontorisse. 

"Kus mu tütre kaasa on siis? Marcus, kui ma õigesti mäletan." lausus Tom enda karmil häälel. "Pani jooksu." ütlesin ma käed rinnale risti asetades. "Kas ta võis midagi teada?" küsis Tom. "Lasime meie häkkeril arvuti üle vaadata ja vaatasime ka ise, kuid ei leidnud mitte midagi, mis viitaks sellele, et ta teaks midagi." ütles Rachel. "Ma helistasin ka talle, alguses kutsus, kuid siis oli telefon järsku välja lülitatud." laususin ma Tom'i poole vaadates. 

"Märkasite veel midagi?" küsis ta ja jalutas enda arvuti juurde. "Ta oli enda korteri segi pööranud, ja baasis tema kapist olid mõned relvad kadunud." ütlesin ma nii palju, kui ma teadsin. 

"Kas teie olete midagi teada saanud?" küsis Reigo Racheli kõrval seistes. "Oleme saanud kaudseid vihjeid, kuid mitte midagi kindlalt. Oleme otsinud läbi kõik võimalikud hooned ning meiega teevad koostööd jõugud üle maailma, muidugi küll üsna kopsaka summa eest, aga enda tütre nimel olen ma nõus rahast loobuma." lausus Tom klõpsides arvutis edasi. 

"Oleme kätte saanud ka röövijaga kuidagi seotud olnud isikud ning nii palju, kui nendet teada saime, ostsid isikud nende käest kaupa ilma nime ütlemata." rääkis Tom ja keeras arvuti ekraani meie poole. 

"See on pilt ühest kaamerast, mis õnnestus mu ühel arvuti spetsil kätte saada. Röövijad avastasid kohe, et kaamera süsteemi on tungitud ning lülitasid kõik kaamerad välja ja vahetasid koheselt asukohta." ütles Tom ja silmitses meid kõiki kordamööda. 

Pildil oli Melody, ta nägu oli paistes, verine, ta juuksed olid sassis, riided verised ja üsna ribadeks. Ta käsivars oli erinevaid sinikaid täis ning ma võin vanduda, et neid tekitavad vaid süstlad. "Millal see tehtnud on?" küsis Lucas mu kõrvalt. 

Võtsin kuti käsivarrest kinni ja pigistasin seda. 

"Pilt on saadud üleeile." lausus Tom. "Ma palun seda mitte mu naisele mainida. Ta läheb hulluks." lausus Tom raske ohkega ja vajutas pildi kiirelt alla. 

"Kas ma saaksin seda veel näha?" küsisin ma. Tom noogutas kiirelt ning avas pildi uuesti, kuid keeras ise sellele selja ja jalutas ruumi tagumisse otsa, et ennast koguda. 

Jalutasin pildile lähedamale ning silmitsesin seda nii hoolikalt kui suutsin. 

Melody oli elus, see oli algus. 

Kuid tema seisu vaadates tundus see seis väga sant. 

"Talle on süstitud mingeid aineid." ütlesin ma valjult, et Tom ka kuuleks. "Need ei ole peksmisest jah." vastas ta mulle ning seisis nurgas edasi jõllitades raamatuid. 

Silmitsesin tumedaid kujusid, kes seisid Melody ümber, kõik nad olid seljaga ning isegi nende juuksevärvust ei andnud seal eristada. 

"Mis see on?" küsis Luvas mu õrnalt enda kõrvale lükates ja võttis siis arvuti hiire. Ta suumis hiirega pildile sisse nii palju, kui sai. 

"Kui sa näed seda sõrmust ja seda tatokat siis tea, et need ei ole mitte midagi haruldast. Ma olen lasknud seda pilti uurida. Mu inimesed töötasid selle pildi kallal 36 tundi." lausus Tom nurgast tagasi saabudes. 

andsime arvuti talle üle ning seisime nüüd kõik nõutult üksteisele otsa vaadates. 

Me teadsime, et Melody on elus - veel -, kuid keegi meist ei teanud, kus kohas ta on ja mida me tegema peaks, et teda leida. 

Tundsin, et hakkan kohe nutma ning Tom luges selle mu näoilmest välja. "Räägime hiljem ja ma palun mitte mu naisele rääkida." lausus Tom. Noogutasime ning Lucas pani mulle käe ümber õlgade juhatades mind teisel korrusel olevale rõdule. 

"Ta on elus, aga me ei tea kus ta on." sosistasin ma nuuksudes poisi särgi vastu. 

"Kõik saab korda, kallis." sosistas Lucas ja surus mu laubale enda kokkusurutud huultega musi. 

Panin enda käed nii tugevalt kui jõudsin Lucase ümber ja pigistasin teda. 

"Lucas, ta nägu oli selline nagu ta oleks valust minestanud." ütlesin ma vaikselt. 

Teadsin majas viibivatest isikutest kõige paremini milline on valu grimass. Olin ise põhjustanud paljudele inimestele seda. 

_________________________________________________________________

Juba 5 osa :) 

Aitäh kõikidele, kes toetavad ja kommenteerivad. Teadke, et ma saan tõesti inspiratsiooni lugedes teie kommentaare. See innustab edasi kirjutama ja iga kirjanik võib öelda, et häid kommentaare on alati hea lugeda. 

Suured- suured tänud kõikidele ka vote'de eest. 

kõrval on pilt Marcusest :) 

Loodan, et ei põhjustanud väga palju segadust :) 

Kallidega, liizuzka ♥