Suudle mind 2

26

Ärkasin järgmisel päeval alles kell kaks. Marcust teades kavatses tema kella neljani kindlalt magada. Nüüd oli paras aeg enda asju kokku pakkida. Otsisin üles enda kohvri ja spordikoti. Ma ei tahtnud liiga palju asju endaga kaasa vedada. Need asjad, mis kaasa ei mahtunud kavatsesin ma ära anda või minema visata. Tegin kohvri lahti ning jätsin selle keset põrandat. Vaatasin hetkeks Marcus ning ohkasin. Valjult. 

Tegin kriuksuva kapiukse lahti, kuid see seda unekotti ei seganud. Hakkasin esimesest riiulist peale ning mõtlesin iga riideeseme juures, kas jätan selle alles või leiab see koha mujal. Kui kapp tühi oli oli kohver pool täis. Tegin samamoodi ka enda jalanõudega. Mahutasin need riiete kõrvale kohvrisse. Lisasin sinna ka ehteid ja paar käekotti mida ära ei raatsinud anda. Kõik enda muu kraami panin aga spordikotti. 

Umbes kella neljaks olid mul asjad enam-vähem pakitud ning ma läksin elutuppa. Otsustasin need kirjad veel korra üle lugeda. Liigutasin telekat veidi, kuid kirju ei olnud. Esimene reaktsioon oli mida kuradit?! Teine ja kolmas reaktsioon ei erinenud sellest palju. See polnud võimalik. Kuidas Marcus need üles leidis? Kas ta nuhkis mu järele? Otsis mu asju ja siis leidis need kirjad? 

"Otsid neid?" küsis unekott mu selja tagant. Keerasin ennast ümber ning ta hoidis käes kahte, veidi tolmust, valget ümbriku. Ühel oli peal kirjas Taylor, teisel Rachel. Täpselt nii nagu ma kirjutasin. 

"Anna need siia," ütlesin ma ja astusin tema juurde, et need enda kätte krabada, kuid ta liigutas ennast sekund varem ja kirjad kadusid mu nina alt enne kui ma need haarata jõudsin. Ta tõstin need õhku nii, et ma neid kätte ei saanud. 

"Kas sa kavatsesid neile tõesti kirja jätta?" 

"Kas sa nuhkisid mu järele?" 

"Ma küsisin enne," ütles ta. 

"Mind ei koti. Anna need kirjad siia, kohe!" ütlesin ma. Miks ta ei lase mul lihtsalt olla?! 

"Kavatsesidki," ohkas ta uskumatult ja kõndis minust mööda hoides kirju siiani enda käes, "kavatsesid enda kaks parimat sõbrannat, keda sa oled tundnud peaaegu terve elu, kirja teel maha jätta?" 

"Anna need siia!" 

"Ma arvasin, et sa hoolid neist rohkem," 

"See pole sinu asi! Anna siia!" ütlesin ma vihastades ja ronisin talle diivanile järele proovides kirju ta käest kätte saada. 

"Kas see pole natuke ee.. ebaviisakas nende suhtes?" küsis ta. Muidugi oli. Teatsin seda ise ka. Pidi ta mulle siis seda topelt ninaalla hõõruma või? 

"Ma ütlesin, pole sinu asi. Anna need siia!" vihastasin ma ja üritasin uuesti kirju ta käest ära saada. Ehmusin aga koputuse peale ja potsatasin Marcuse sülle kõhuli. Kortsutasin kulmu ning ajasin ennast püsti ja vaatasin Marcusele otsa, kelle ilme ütles täpselt mitte midagi. 

Koperdasin vihaselt ukseni, keersin selle lukust lahti ja avasin. Sain seal samas reaalselt südamerabanduse. Ma isegi ei tee nalja. Südamest lõi valu läbi ja ma võtsin seinast kinni. Kuradi Marcus. Oleks mul kööginuga olnud käes.. oi, te ei taha teada, mis ma oleks teinud. 

Taylor ja Rachel marssisid uksest sisse, Lucas ja Reigo nende kahe järel.

"Kohe tulen," ütles Marcus ja peitis kirjad enda selja taha ja jooksis magamistuppa. Ta tõmbas endale dressipüksid ja pusa selga ning tuli tagasi esikusse. Ta surus mõlemale tüdrukule kirjad kätte tuli mu juurde ja üritas mind suudelda, kuid ma näitasin talle fakki. Umbes nii palju oli meie suhtest ka praegu alles. Ta pööritas silmi ja läks Lucase ja Reigoga korterist välja. Kuradi paganama reetur. Ma ei suuda kirjeldada ka kui palju ma teda praegu vihkasin. Oi kui palju.