Suudle mind 2

8

Melody vn.

 Ärkasin peale kohutavat unenägu peavaluga üles. Lebasin enda voodis üksinda ning enne kui ma voodist üles tõusin kohanesin ma ruumi ereda valgusega. Ma ei tõmmanud eile ruloosid ette, mis tähendas, et need jäidki üles. Ajasin ennast valulikult voodist üles ja jalutasin peeglitega riidekapi juurde. Võtsin endale sealt teksad, topi ja kampsuni. Panin need selja ja kammisin juuksed läbi kammiga, mis lebas kummuti peal. Jätsin enda juuksed õlgadele rippuma ja pool longates kõndisin ma ukseni, mis viis mind sellest toast välja.

 Kuna ma ei mäletanud sellest majast vist midagi astusin ma paremale poole paar sammu ning läksin trepist alla. Minu ees seisis koheselt Savannah kandikuga. „Preili, mida te siin teete?“ küsis ta. Kehitasin õlgu ja vaatasin kandikul olevat toitu. Tundsin ennast näljasena. „Kuna te juba siin olete, siis ma juhatan teid söögituppa kuigi härra Carlos tahaks, et te puhkaksite.“ ohkas neiu ja ma jalutasin tema järel siiani veidi longates söögituppa, mis oli tühi.

 „Võite sööma hakata. Ma otsin härra Carlose üles ja ütlen, et te olete ärganud ja sööte.“ Ütles ta ning ma noogutasin. Ma praegusel hetkel isegi ei hoolinud millestki muus peale söögi. Võtsin ampsu röstsaiast ning sõin selle lõpuni juues kõrvale apelsinimahla. 

Kui olin enda söömisega lõpetanud avanes söögitoa uks ning ma keerasin enda pea sinna poole. Mulle jäi silma Carlos, kes tuli rahulikult sammudes minu poole. Ta suu nurgad tuksatasid ülesse kui ta nägi mind teda vaatamas. "Tere hommikust, kallis." lausus ta mu tooli kõrvale seistes. Ta surus mu otsaette kerge musi ning aitas mu siis püsti.

"Oled sa kindel, et sa ei taha veel paari päeva voodis veeta?" küsis ta. "Jah." vastasin ma ilma kahtlusteta. Ma küll ei suutnud veel joosta ja rammumehe võistlustel osaleda - mitte, et ma muidu oleks suutnud - aga voodis ma samuti passida ei suutnud. "Mis sa teha tahad siis?" küsis ta enda käe mu alaseljale asetades ja mind enda poole tõmmtes. "Eeee.. vaatame telekat?" pakkusin ma välja, mis talle ilmselt sobis ning me liikusime tema juhendamist mööda elutuppa, kus minu üllatuseks olid veel umbes kaks 17 aastast kutti, kes mängisid mingit rallimängu.

"Dan ja Liam." köhatas Carlos mu kõrvalt mille peale mõlemad autod, mida kutid juhtisid hiiglaslikul teleerkaanil, teelt välja kaldusid. "eee.. jah?" küsis üks neist. Mul polnud õrna aimugi kumb oli Dan ja kumb Liam. "Mine perse, Carlos. Ma sõitsin teelt välja praegu." käratas teine proovides mängu puldiga uuesti siis enda autot teele keerata, kuid mingi ime kombel lendas auto hoopis 3 korda üle katuse. 

"Istu." sosistas Carlos läbi mu juuste mulle kõrva endal väike muie huulil. Ma istusin tumepruunile nahkdiivanile ja vaatasin siis Carlose poole, kes kahe kuti vahele istus ja endale ka sahtlist ühe mängupuldi võttis. "Miks sa tal mängida ei lase?" küsis üks neist. Teadsin vaid seda, et see ei olnud Carlos. "Tahad ka mängida?" küsis Carlos minu poole vaadates. Vastasin talle kerge pearaputusega, mul polnud midagi selle vastu, et seda mängu niisama pealt vaadata. 

Kutid sättisid ennast mugavamalt istuma ning vasakpoolne kutt pani mängu tööle. Nüüd oli teleka ekraanil kolm ristkülikut milles olid eri värvi autod. Käis neli piiksu, kolm neist olid kollaste tulede omad ning neljas, kõige valjem, oli rohleise tule omad. Kõik autod kimasid kohtadelt minema. Samal ajal proovisin mida jälgida ka mängu. Peale autode olid ka hämmastavalt detailselt tehtud ära ka ümbrus. 

Naersin kui kutid üksteisele  veidi salvavaid sõnu ütlesid, kuid loomulikult oli see naljaga pooleks. Lõpp sõidu võtisis siiski napilt üks võõrastest kuttidest. Carlos jäi teiseks ja siis kolmandal kohal oli ka üks kahest võõrast kutist. "Haaahaa.." naeris võitja ning läks nüüd enda auringile. "See näitab seda, et sa istud koguaeg siin ja midagi kasulikku ei tee." naeratas Carlos ja istus mu kõrvale. Ta pani enda käed ümber minu ja tõmbas mind nii endale veidi lähedamale. 

Küsisin Carlose käest kumb oli Dan ja kumb oli Liam. "Kutid, tutvustage ennast." lausus Carlos mille peale veidi heledamate juustega kutt tõstis käe ülesse ja ütles enda nime. Ta oli Dan, Liam oli tumedamate juustega. 

"Okei, kutid, pärast mängite edasi. Pange mingi film tööle."ütles Carlos, kui poisid tahtsid hakata taaskord seda sama mängu mängima. Nad noogutasid ning viskasid mängupuldid sahtlisse ja panid teleka tavakanalitele. Peale seda viskas Liam puldi Carlose kätte. Carlos valis mingi komöödia filmi ja ka Dan ja Liam istusid meie juurde, et filmi vaadata. 

Meie filmi vaatamisest kujunes välja tegelikult jutustamine minu minevikust mida ma ei mäletanud. Kuigi ma ei mäletanud ka Dan'ist ega Liam'ist mitte midagi sain ma nendega ometi väga hästi läbi ning kutid üritasid mulle igal võimalikul moel mu minevikku meenutada - enne autoavariid. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutanud ei suutnud ma enda minevikku meenutada. 

Ülejäänud päeva me veetsimegi põhimõtteliselt diivanil filme vaadates. Hiljem mängisime ka neljakesi rallimänge, sest need olid ainukesed mängud mida Liam ja Dan olid nõus mängima. Ega mul midagi ralli vastu polnud. 

Kui kell lähenes 7'le õhtule kutsus Savannah meid sööma ning kuna Carlosele ei meeldinud, et ma lonkan  võttis ta mu sülle ja ütles kui ma vastu vaidlema hakkan paneb ta mu voodirežiimile,  mis mulle loomulikult ei sobinud. 

Peale sööki tõusin ma toolilt püsti ning vajusin siis põrandale põlvili, sest mu peast oli läbi sööstnud suur valu sähvatus, mis hetkeks isegi pildi mustaks võttis. Panin enda pea kätele ja hoidsin vägisi valupisaraid tagasi. Kuulsin ähmaselt Carlose rääkimist ja tundsin, kuidas ta mind endale sülle proovib võtta. Ma keskendusin ainiti paigal olemisele, sest kartsin, et uuesti liigutamine teeb samoodi valu nagu enne. 

Carlos sai mu endale kuidagi sülle haaratud ning ma sättisin ennast veidi mugavamalt ta sülle. Toetasin enda pea ta õlale ning panin silmad kinni. Carlose mõnus lõhnaõli kõditas mu nina viies mu mõtted valusööstult hetkeks eemale. 

Taipasin alles siis, et hoian Carlosest kinni kui tagumik voodit puudutas. Carlos ronis mu kõrvale ja ma olin sellega rahul. Ma ei tahtnud üksinda olla. Carlos põimis enda käed ümber minu ning mina tegin sama. Toetasin enda pea ta rinnale ning kuulasin ta südametukseid. Carlos tahtis küll arstile helistada ja küsida, kas see võib midagi tõsist olla, kuid ma ütlesin talle, et ta teeks seda homme. 

Uinusin Carlose käte vahel. 

"Noh inglike, ärka üles." ütles Marcus lõbustatud häälel peale seda, kui ta mind suudles. Avasin enda silmad ning naeratasin poisile. Meie ees seisis palgist kahe korruseline maja millel oli ilus suur hoov ja rõdu. Astusin autost välja ja võtsin tagumiselt istmelt enda asjade koti. Kui ma arvasin, et Lõuna-Eestis oleks pidanud ilm ilusam olema siis ma eksisin. Õues kallas vihma nagu oleks seda kraanist tulnud. Läksin Marcuse järel kiirel sammul majja ning võtsin siis enda jalanõud ära. 

"Ta ainult sonib temast. Ma ei tea mida teha...  see käib mulle närveldele. Jah ma saan aru küll. Ma tean, et see ei mõju igavesti aga talle alles anti seda. Ei. Ei ta ei kahtlusta midagi. Ma tean küll jah. Mhm. Ei. Ma ei oska rahuneda.. Ei ta pole küsinud midagi..."edasi ma ei kuulnud. Carlos jalutas minu toast välja ja sulges ukse enda järel. Pilgutasin enda silmi ning ootasin kuni silmad pimedusega harjuvad. 

Enda unenäost ei mäletanud ma enam midagi ning mulle pakkus huvi millest Carlos rääkis. Kuid uudishimu ei olnud siiski nii suur ja ei utsitanud mind voodist püsti tõusma ja ta järel nuhkima. Sättisin ennast voodis veidi teise asendisse ning iga kord kui ma enda pead, kas või millimeetrikese liigutasin tuikas mingi õrn valu sealt läbi. 

__________________________________________

Suur vahe oli vahepeal nüüd eksole. 10 päeva vist :D 

Loodan, et jõudsite siiski ära oodata ja ma palun arvamusi ja ma pole veel päris kindel, kas jutt jätkubki Melody(varsti teise nimega) vaatenurgast. 

vabandan vigade pärast ka jah! :) (PILDIL ON CARLOS)

Kallid paid teile! :)

Võite pilgu peale visata ka minu uuele(?) jutule Marked, mis on siis puhtalt fantaasia, kui juhuslikult vampiire ja selliseid kuskil päriselt olemas ei ole :D :D