Lahutamatud

Alex+Mia=Alia( Treiler)

"Hommik Allu." hüüdsin poisile kes kõrval majast minuga samaaaegselt välja astus. " Hommikust Mia." Vastas ta mulle naeratades. Läksin Alexi juurde ja kallistasin teda. Võtsime käest kinni ja läksime kooli poole. Mina ja Alex oleme parimad sõbrad juba titest peale ja see on täiesti tavaline, et me hoiame kätest kinni ja kaisutame. " Mis sa vaheajal tegid?" küsis ta. Naersin natuke ja vastasin:" Ma olin koos oma parima sõbraga ja me lollitasime ning ükskord läks selle tagajärgel suvila aken katki." Alex naeris koos minuga ja pani oma käe üle mu õla.

See suvi läks kiirest, isegi liiga kiiresti. Aga müüd on jälle kool ja veel on jäänud kaks aastat selle lõpetamiseni, ehk hetkel läheme me üheteistkümnendasse. Terve tee naersime nagu hullud ja rääkisime. Ilm oli just selline mida esimesel septembril tahta, päikeseline pilveteta ja soe.

Läksime kohe aulasse, kuna olime hilinemas. Direktor rääkis oma igaaastast kõne, ta muudab seal ainult teist sõna, see aasta oli " Kallis õpilased." edasi ma ei kuulanud vaid mängisin Alexi juustega, need on pikemad kui osadel tüdrukutel, aga talle sobib. Kui Aktus lõppes liikusime koduklassi poole ja võtsime sisse oma igaaastased kohad klassi viimane rida akna all, see on olnud juba kuuendast klassist meie koht ja huvitav fakt on see, et õpetaja ise pani meid siia istuma, kuna me segasime tundi ja olime kategooriliselt vastu sellele, et meid eraldi istuma pandi.

" Tere klass, istuge." alustas klassijuhataja Pr. Skumk. Onju lahe nimi. "Meie klassi on tulnud kaks uut õpilast Ella Hawer ja Jack Renrak, Võtke neid soojalt vastu." jätkas õpetaja oma juttu, ja alles siis kui ta oli lõpetanud märkasin klassi ees kahte noort, tüdruk oli tõmmu nahaga ja tundus suht. Peaks see juures ära mainima, et nad pole minu maitse. vaatasin Alexit ja hetk hiljem pööras ta pea minu poole ja vaatas mulle silma, me mõlemad muigasime. Nimelt Alexi arvates on sellised bimbod nõmedad, nõustun temaga täielikult.

" Mia lähme peale seda jäätist sööma." sosistas poiss mulle, me oleme ikkaveel klassijuhataja tunnis. " Jaa võtame maasika maitselist." sõnasin vist liiga valjult, kuna kõik vaatasin meie poole, peitsin oma pea Alexi selja taha, teades et terve klass mõtles toll hetkel vasakule. "Tubli töö. " muigas poiss ja patsutas mu õlga. Kui tund sai läbi, tõstsime toolid laudadele ja lahkusime klassist. " Tule juba.." vingus poiss, kui ma peatusin ja otsisin oma telefoni kottist. " Jaa juba tulen." ütlesin ja lippasin Poisi juurde, sain oma telefoni kätte ja tegin meist pilti, peale seda võttis Alex mu käest kinni ja me läksime jäätise poodi. See on meie lemmik pood, reaalselt, terve pood on jäätisi täis ja igasuguseid maitseid, nämma.

" Millised me täna võtame?" küsis poiss vaadates säravate silmadega jäätise valikut. " Ma tahaks maasikajäätist koos šokolaadi kastmega." ütlesin ja vaatasin sama moodi jäätise valikut nagu Alex.Poiss läks kassa juurde kus oli meile juba tuttav müüa. " Tere Alia, teid pole.. kaks päeva näinud, mida siis täna, te olete vist juba kõik maitsed ära proovinud." naeratas Anna. " Tere." vastasime koos, ja naersime. " Ma võtaks maastka šokolaadi kastmega." sõnas Alex minu eest. "Olge lahked, 2,50 tagasi." Tänasime ja läksime vana suvila juurde.

" Mäletad kui me selle maja leidsime?" küsis Alex, noogutasin. "Ma olen väga tänulik sellele kohale." ütlesin istudes verandale, " Mäletad, kui ma kodust ära jooksin ja siia tulin, kuna ma ei võinud sinu juurde tulla kell kümme õhtul." naersime selle mälestuse peale, olgugi, et toll hetkel see ei olnud naljakas, aga nüüd on. "Kuule, peaks selle maja ära ostma." ütles poiss, ma vaid mühatasin selle peale, " Ei tegelt ka, ma mõtlen seda tõsiselt." vaatasin tema poole, lõpetades oma jäätise söömise. " See maja ongi nagu meie oma, see on maha jäätud ja me oleme ainukesed kes siin käivad." naeratasin õrnale ja toetasin oma pea Alexi õlele. " Pealegi, ma ei usus, et seda müüakse." sõnasin ja sulgesin hetkeks oma silmad. Alexi süda tuksus kindlas rüdmis, see oli nagu muusika.

" Lähme äkki koju?" küsis poiss noogutasin ja võtsin ta käest kinni mille ta mulle ulatas. " Me võiks filmi vaadata, aga kell on juba palju ja homme on kool." Sõnasin, poiss okas ja me kõndisime koju vaikuses, see ei olnud piinlik vaikus, me mõlemad nautisime seda.

Koju jõudes tegi Alex mu otsa ette musi, me kallistasime ja läksime oma majadesse, enne veel kui olime tuppa astumas soovisime headööd.

" Tere." karjusin üle maja, kuna muidu ei oleks keegi kuulnud. Midagi ei kostunud vastuseks, ma kehitasin õlgu, võtsin jalanõud ära ning läksin oma tuppa. Kui kohale jõudsin,siis viskasin kohe voodisse pikale ja puhkasin hetke. " Kas keegi on kodus?" kuulsin ema häält arvatavasti köögist. "Jaa. "sõnasin ja läksin kööki, kuna kõht andis teada, et on aeg süüa. "Tsauki." tervitasin ema ja kalistasin teda. " Kuidas, siis esimene koolipäev läks?" küsis ta kartuleid pliidile keema pannes. "Hästi, meile tuli klassi kaks uut õpilast." sõnasin haput nägu tehes, aga ta ei näinud seda, kuna otsis kapist soola. Ma ei saa aru, miks ta selle alati erinevasse kohta topib, ükskord leidsin ma selle külmkapist. "Mis te peale seda tegite?" uuris ta, " Umm... me ostsime jäätist ja läksme parki." Vastasin väikese valega, mu ema ei tea suvilast ja parem ongi, see minu ja Alexi väike saladus.

Sõin ära ja läksin oma tuppa. Võtsin arvuti ja logisin facebooki. Alex oli sees ja hakkas minuga kohe rääkima. Me chattisime kusagil tund aega ja siis ma jäin magama.

........................................................................................

Nii see on siis minu uue raamatu " Lahutamatud" esimene osa. Ma jätkan ka " Armunud Kiirusesse" raamatuga.

Ma loodan et teile meeldib see, kommenteerige ja vote-ige.

OleJulge :D