Lahutamatud

Masendav.

" Ta ärkas." kuulsin, kui avasin silmad. Nägin enda kõrval toolil pisarates ema ja isa. Uksest astus sisse arst. " Tere hommikst Mia. Meil on halbu uudiseid." sõnas arst ja ema puhkes uuesti nutma. Ma vaatasin segaduses näoga ringi. Arst astus lähemale ohkas ning sõnas:. " Sul on vähk." Olin veel rohkem segaduses. Vaatasin isa poole, kellel tulid silmist pisarad. " Kuidas?" küsisin, arst viskas mulle segaduses pilgu ja vaatas paberitele, mis ta käes olid. " Kahjuks ma ei oska öelda kuidas see juhtus." Ohkasin, on ikka debiilikud. "Kas ma jään ellu?" Arst viis silmad taas paberitele, ning ütles:" Ma ei oska seda öelda. Teil on ime väike võimalus, aga imesid juhtub." Proovis ta naeratada. Ema nuttis juba hüsteeriliselt ja ma haarasin ta käest ning vaatasin otsa. " Emme, ma ei ole veel läinud ja ei kavatse ka. Ära nuta." vaatasin teda paluvalt ja silitasin ta kätt. Arst rääkis mu isaga veel, samal ajal kui mina ema lohutada üritasin.

Mind jäeti haiglasse ja ma ei tea millal ma siit välja saan. Alex helistas ja küsis millal ma koju saan, ta ei tea veel haigusest. Ega ma ei ole väga vaimustuses ka talle sellest rääkima. See on isegi jama lugu.

Küsimus miks ma ei nutta. Põhjus lihtne. Ma ei karda surma, pole kunagi kartnud. Minu jaoks on surm normaalne. Kõik me sureme kunagi, osad varem, osad hiljem, aga see juhtub. Ma ei ole sutsiidne inimene, kui te seda arvate, minu jaoks on see okei. Kuigi ma ei taha küll nii noorelt ära minna, mul on veel nii palju teha.

" Tere õhtust Mia.Kuidas sul läheb?" Küsis poiss uksest sisse astudes, lai naeratus suul. " Võiks paremini." Ütlesin rahulikult. Ta istus voodi kõrval olevae toolile, ning vaatas mind tükkaega kustumatu naeratus näol. " Mis juhtus, et sa särad nagu laps kes näeb esimest korda päikest?" muigasin. Ta lihtsalt naeratas mulle ja vaatas oma pruunide silmadega otsa. Paratamatult hakkasin naerma. " Ma suutsin seda! MA SUUTSIN SEDA!" kargas ta püsti ja hüppas palatis ringi. " Mida?" Esitasin uue küsimuse. Ta jäi seisma, kallutas pea kõrvale ja vaatas mind päriselt-sa-ei-saa-aru-? pilguga. " Ma ajasin suu naerma. Ja ma olen üsna kindel, et see oli tänase päeva jooksul esimene kord, kui sa naeratasid." muigas ta ja istus tagasi, nüüdvaatas ta mind tõsise pilguga, mis mind hetkel isegi ehmatas. " Alex..." Vaatasin maha, ma ei tahtnud ta tuju rikkuda, aga varem või hiljem oleks ta ise teada saanud. " Mia?" küsis Alex vaikselt, mis kutsus mind mõtetest välja, vaatasin poisile silma. " Alex, mul on vähk." ütlesin vaevu kuuldavalt. Nägin, kuidas poisi silmadest tulid kristalsed pisarad välja. Täna on ilmselt liigapalju pisaraid, ka minu jaoks. Tundsin enda põsel midagi märga, pole raske aru saada, et see oli pisar. Alex istus minu kõrvalre ja haaras mu enda embusesse. Nutsime, kaks parimat sõpra üksteise embuses. See oli imeline hetk, masendavalt kurb, aga meelde jääva tähtsusega. Me jäime koos sinna magama. See oli hetk kui me mõlemad saime aru, kui tähtsad me tegelikult üksteisele oleme, me teame, et saame alati teineteisele loota ja alati oleme olemas. Alex tähendab mulle palju. Ma ei taha, et ta oleks kurb, ta on liiga väärtuslik ja kallis, et talle haiget teha.

¤¤¤Alex¤¤¤

Mia on tähendab mulle liiga palju, et teda kaotada. Hetk kui ta ütles mulle seda olin ma šokeeritud, hirmul, vihane, kurb,õnnelik. Jah ma olin õnnelik, kuna kui ta oleks mulle seda hiljem öelnud, oleks asi mitu korda hullem. Ma ei saa aru, miks tema. Ta ei vääri seda. Ta on alati olnud minu jaoks olemas ja kui teda enam ei ole, mis siis minust saab? Olgu, see võis tunduda enesekeskne. Ta on vapper, ma tean seda. Ma tean teda nii hästi, ma tean, et ta vajab mind samapalju kui mina teda.

Me nutsime üksteise kaisus. Ma teeks kõik, et ta ei sureks, ma vihkan surma või siis kardan... Mia ei karda, vähemalt nii on ta mulle öelnud. Kui mu vanaisa suri, nutsin ma palju, ma olin siis väike poiss. Mia tuli ja ütles, et see on elu osa, see on okei. Toll hetkel olin ma ta peale pahane, ega ma siiani ei saa aru, kuidas ta sellega lepib. Ta on... mul ei jätku sõnu... imeline on vähe öeldud.

" Alex... sa tead, et ma saan hakkama... surm pole midagi erilist." Sosistas ta ja asetas oma lauba minu lauba vastu ja vaatas mulle silma ning saatis mulle õrna naeratuse. " Ja sulle teadmiseks. Ma ei kavatse surra. Arst ütles,et mul on väike võimalus ellu jääda." Ohkasin ja vaatasin teda. " Kuidas sa saad nii optimistlik olla?" " See on sinu enda teha kas sa oled õnnelik või..." "Õnnetu." lõpetasin ta lause, ning võtsin ta veel tugevamini enda haardesse. " Tead, et me ei tohiks praegu aega kulutada nutmisele, vaid me peaks olema õnnelikud, et ma saame koos olla." sosistas ta ja uus pisar voolas ta silmast välja. Pühkisin selle oma pöidlaga ära. " Mia sa tähendad mulle liida palju, et sul minna lasta." sõnasin, tüdruku suunurk tõusis üles ja ta puges mulle kaissu. "Alex jääme magama, ma olen väsinud." ütles ta, ning me sättisime end mugavamalt voodisse. Uinusime üksteie kaisus, see oli erilisem kui eelmised korrad. Tänane päev oli masendav, kuid imeline.

...............................................................

See osa tuli ikka väga masendav. Aga ma loodan et teile meeldi.

Olge mega tublid ja rõõmus!!!

OleJulge :)))