Lahutamatud

Haige laps.

Järjekordne koolipäev oli alanud kusagil kaks tundi tagasi. Ma olen tohutult väsinud, no jah ma olen tervelt kaks nädalat koguaeg väsinud, täpselt algas see peale esimest koolipäeva. Ma usun, et selles on süüdi vara ärkamine ja kuhi koduseid töid. Täna hommikul tundsin ma ennast erist halvasti, pähe lõi kohutav valu, mis hommikul oli tappev, praeguseks on veidi järgi jäänud, aga see segab kohutavalt. Alex märkas ka seda ja on mures, ma ise olen ka. " Mis tund mul järgmisena hakkab?" küsisin meelekohtadel ringe tehes, kuigi valu asus pigem kuklas. " Eesti keel. Kas sa oled kindel, et sa ei taha valuvaigistit?" küsis ta juba närviajavalt mitmendat korda. " Jah ma ei taha mingeid tablette sisse õgida." ütlesin juba vihaselt, kuid siis tuli järgmine valu piste mis võttis mult jalad alt ära ja ma kukkusin, Alex tuli kohe minu juurde ja võttis mu sülle ning viis arstikabinetti. " Alex sa tead, et ma ei taha sinna minna." vingusin hädiselt kuid teda see ei huvitanud. Poiss tegi ukse koputamatta lahti ja pani mind õrnalt kooliõe diivanile. Arst vaatas meid kohkunult ja küsivalt. " Mia Stammer 11.b klass," alustas Alex," Tugev peavalu hommikust saati ja minut tagasi oli tall tugev valu piste mille tagajärjel ta kukkus."" rääkis ta edasi ja arst pani kiiruga kõik kirja, mina aga lõin käega õrnalt vastu pead. " Näe võta kraadi klaas ja kraadiennast." ütles arst mille peale ma silmi pööritasin ja selle kaelnaauku pistsin. " Kas sul on väsimus pidevalt?" küsis arst poiss istus mu jalgade juurde ja vatas mind muretseva pilguga. " Jah on, alates koolialgusest." vastasin, tema juures peab kogu aeg põhjalikult vastama, muidu sa ei saa enne õhtut ära ja mina seda hetkel ei teinud. " Kas sa oled valu ka tundnud?" mõtlesin natule mida ta valu all mõtles ja siis vastasin eitavalt. Arst andis mulle valuvaigisti, mille ma vastumeelselt alla võtsin. Kahjuks pidime me tundidesse edasi minema, aga arst andis mulle mindi lipiku mille ma pean oma perearstile viima.

" Alexander ja Mia miks te tulete tundi kuus minutit ja kolmkümmend kaks sekundit enne tunni lõppu?" karjus eestikeele õpetaja meie peale, ma läksin tuimalt oma kohapeale. Alex pidi selle olukorra ise ära lahendama. Mul on tast isegi kahju, terve klass irvas ja õpetaja karjus ta peale, kas teil ei oleks kahju? " Me käisime kooliõe juures:" Vastas poiss enesekindlalt ja jalutas minu kõrvale ning võttis istet ja jälgis muigega õpetajat, kes oli vihast lõhkemas, peab mainima, et see oli tõesti tujutõstev. "Alex ma tahan koju minna." sosistasin talle, polevaja, et õpetaja meile kallale tuleks, kuna ta oli küll seda nägu, et see oleks ainule asi mida ta teha tahab hetkel. " Peale seda lähme, on sul väga valus?" " Mitte väga valus, aga valus." ta noogutas arusaadavalt pead ja vaatas aknast välja.

" Tere me oleme kodus." hüüdsin üle maja ja peagi oli kuulda lähenevaid samme, see oli ema. " Miks te tunnis ei ole?" oli ta segaduses. " Mial on pea terve päeva valutanud ja me käisimearsti juures, tal oli palavik niiet me tulime koju." vastas Alex minu eest, see maja on nagu tema kodu ja tema maja on põhimõtteliselt minu kodu. Get it? " Olgu, ma kirjutan, siis ekooli põhjuse, teie aga puhake." oli ta tsipa kohkunud. me läksimegi minu tuppa ja ma kukkusin väsinult voodisse pikali. " Ma olen niii väsinud." ütlesin ohates. Alex tuli minu kõrvale ja viskas eendidki pikali. " Jääme magama." sõnasin ja pugesin teki alla, poiss võttis oma beany peast ja tegi sama ning võttis mu kaissu. " Head und." sosistas ta mu juustesse " Head ööd." sosistasin talle. Ja koheselt uinusingi.