Lahutamatud

Seitse Kuud.

"Mia! On aeg arsti juurde minna." äratas ema mu üles.

" Viis minutit veel." vingusin.

" Viis minutit sai juba viis minutit tagasi läbi." manitses ta. Oigasin ja ajasin end istukile, ringutasin ja tõusin aeglaselt voodist püsti, kuna täna pole just kõige parem tervis. Võtsin sahtlist rohud ja liikusin ettevaatlikult riideid valima. Kuna haigla pole siiani saanud mu lemmik paigaka panin selga mustad retuusid, pruuni kampsuni ja suure salli kaela. Loivasin trepist alla kööki, võtsin ema tehtud võileiva kätte ja istusin maha.

" Meil ei ole aega istuda. Pane riidesse ja söö autos." kiirustas ema tagant, talle ei meeldi hilineda. Kõndisin esikusse, panin jalga pruunid Ugi-d ja selga uue pruuni värvi mantli. Jah matean, väga pruun. Võtsin võileiva kätte ja kiirustasin autosse.

" Lõpuks." pahandas ta ja sõitis kohalt minema ja mina alustasin võileiva söömist. Haiglasse sõit ei olnud vägapikk, kuid kesklinna liiklust arvestades võttis aega küll, et kohale jõuda. Ma olen närvis, mul pea hakkama keemia ravi. Olen kuulnud, et see teeb rohkem haigeks kui haigus ise, aga pidi tõhus olema, kui seda mitu korda korrata.

"Oleme kohal. Kullake, kas kõik on korras, on sul väga halb?" lubas ta endal natuke muretseda.

" Ja kõik on korras. Lähme?" See oli vale, aga ma ei taha tema olemist hullemaks teha,ta onniigi stressis sellest kõigest. Astusime haiglasse sisse ja liikusime mu arsti kabineti poole. Ema koputas viisakalt, ning meid kutsuti sisse.

" Tere Mia, kuidas sul läinud on?" alustas ta nagu tugikrupiski, kus ma ühekorra käisin, see oli juba, rohkem ma sinna ei lähe.

" Võiks paremini." kehtasin õlgu. Ta noogutas.

" Olgu, ega siin pikka uttu ei olegi. Ma räägin veel su emaga, sa mine õega palatisse, kus oled vähemalt järgmise kuu. Tunne end kui kodus." naeratas ta veel ja saatis mu koos õega ära, kes oli kohale ilmunud. Ma ei taha absoluutselt siin olla. Alexist tunnen ma ka tohutult puudust. Ta oli eile minu juures, aga ema ajas ta varakult ära, tuues põhjuseks et ma vajan puhata. Tegelikult oli see õige, aga ta oleks saanud ju ikkagi jääda. Kõndisin vagusi õe järel vaadates ümber ringi mures lapsi ja nende vanemaid. Mul on neist kahju. Läksime lifti ja sõitsime kolmandale korrusele, keerasime paremale ja peatusime palati ees mille number on 311. õde saatis mu sisse ja soovis edu ja tervist ning läks oma teed. Istusin voodile ja kõlgutasin jalgu vaadates aknast välja. Umbes pool tundi hiljem jõudis arst kohale ütles veel et tunni pärast alustatakse. Ma ei kujuta ette ka millest see koosneb.

" Mia tule." kutsus mind arst.

¤¤¤ 1 kuu hiljem¤¤¤

Mu ravi ei läinud nii nagu pidi. Mu keha hakkas rohtudele vastu protestima. See oli nagu surm. Ma olen küll kosunud, aga tagajärjed olid kohutavalt laastavad mu kehale. Ootan praegu arsti, et ta mulle järjekordsed halvad uudised tooks. Uksest astus sisse valges kitlis arst, ta tuli üle Itaaliast ja on olud siin ainult kaks nädalat. Eestikeele on ta kuidagi ära suutnud õppida, aga tema aksent toob alati muige esile.

" Tere Mia. Kuidas on?" küsis ta istudes toolile, mehe nägu oli murelik ja kaastundlik.

" Võiks paremini, aga on ka hullemaid päevi olnud." vastasin, ta noogutas, kogus veidi.

" Mul on kahju... Sul on veel jäänud seitse kuud. " ütles ta raske südamega. Hingamine muutus raskeks, toetusin kätepeale ja pea vajus norgu.

" Seitse kuud elada." pomisesin ja tõstsin aeglaselt pea ja vaatasin arstile otsa, kelle oli pisar välja tulnud.

" Miks te nutate?" küsisin.

" See on minu töö juures kõige raskem. Süda hakkab valutama, süümepiinad tulevad, tekib tunne nagu ma ei oskaks oma tööd. See on väga raske, eriti kui noored inimesed on siin. Meil on terve elu ees. Mu õel avastati pahaloomulik kasvaja, kui ta oli viiene. Ma armastasin teda kogu südamest ja kui ta suri andsin endale lubaduse, et hakkan arstiks, ei lase teistel surra. Ja ma vihkan seda hetke, kui pean ütlema midagi sellist. Sa oled imeline tüdruk." rääkis ta. Saatsin mehele kerge naeratuse.

" See on okei." sõnasin ja tegin talle kalli.

" Ei see pole. "sõnas ta ja lahkus palatist, kust kohe tulid sisse ema isa ja Alex, kõigil pisarad silmad.

" Ugh... ega ma praegu ei sure." ütlesin neile. Alex vaatas mulle otsa ja võttis mind turvalisse kallistusse. Ema ja isa liitusid ka meiega. Olime nii tükkaega. Vanemad läksid ära arstiga rääkima, et kas mul on võimalus koju saada.

" Alex, saad mulle paberi tuua ja pastaka ka?" küsisin poisilt, kes noogutas ja tõi need laualt.

" Mida sa teed?" uuris ta.

" Soovide nimekiri. Me hakkame neid koos täitma." teatasin.

" Kas see privaatne ei peaks olema?" küsis ta kõhklevalt.

" Ütle, millal on meie kahe vahel midagi privaatest olnud, välja arvatud vannitoad?" küsisin, mille peale ta turtsatas ning oma imelist naeratust minuga jagas.

" Ei olegi." tõdes ta ja andis mulle paberi. Mõtlesin pikalt ning alustasin esimese punktiga milleks oli kostüümidega ringi liikumine linnas. Ma nägin ükskord kahte tüdrukut seda tegemas ja neil oli väga lõbus. Kui Alex seda luges hakkas ta naerama ja tegi mulle musi.

" Kas me tõesti teeme end lolliks?" küsis ta muiates ja hõõrus oma otsaesise mu juutesse.

" Ei me ei tee end lolliks, me teeme kellegi tuju heaks. Mäletad Jänest ja Kaelkorjakust üleeelmine suvi." tuletasin talle meelde. Poiss noogutas ikka naeratus suul.

" Mitu punkti me teeme?" küsis ta. Kehitasin õlgu.

" Nii palju, kui palju soove mul on?" sõnasin ja pugesin ta kaissu. Lõpetasime selle neljakümne üheksaga, siis jäi Alex magama. Ta on niigi siin olnud kaks ööd. Kirjutasin veel viimase ja jäin ka magama Alexi kaissu.

" Ma armastan sind Alex" sosistasin ja suudlesin teda.

" Mina sind ka." vastas ta une segaselt, ilmelt arvas et see on uni. Naeratasin ja uinusin.