Lahutamatud

Õnnetus.

Ärkasin Alexi juures. Me olime umbes neljani baaris, tantsisme ja jõime, kindlasti juhtus veel üht koma teist, aga ma ei mäleta. Alex nohises mu kõrval, ma ei tea isegi mis kell on.

Tegin praegu pannkooke ja kell on kaks päeval. " Hommik." ütles üks unune hääl mu seljataga ja kallistas mind. " Hommikust unimüts." naeratasin ja palusin seejärel tal laua ära katta.

" Mmmm, need on niii head. Sa peaksid kokaks hakkama." kiidab ta mind suu täis ja silmad kinni nautimas pannkooki nutella ja banaani viiludega. " Kindlasti. Gordon Ramsay peaks ind oma restorani tööle võtma." Muigasin ja võtsin uue ampsu. " Just seda ma mõtlesingi." naeris ta, ning ma liitusin , kuna see naer on nakkav.

" Kas täna kool ei peaks olema?" Küsisin, sest ausalt ma ei tea isegi mis päev on. " Täna pidi mingi loeng olema seksist ja ohutusest, aga paistab, et me jäime sellest ilma." tegi ta võlts kurba nägu. Sealt hakkaski meie nägude mäng, mis lõppes naeru krampides põrandal.

" Mia su telefon heliseb." hüüdis Alex ülevalt, kuulsin kuidas ta raskete sammudega alla jookseb ja telefoni mulle viskab.

" Ja.." Võtsin vastu

" Oh Mia, kus sa oled? Ma arvasin, et midagi on juhtunud. Palun tule kohe koju." Kuulsin ema mures ja kohati pettunud häält

" Ema, ma olen Alexi juures, kõik on okei, ma tulen õhtuks koju." Hõõrusin käega nägu, ta ei saa üldse aru, ta arvab, et nüd kui mulle on midagi diagnoositud, siis on mul kogu aeg halb.

" Ei sa tuled kohe ja ei mingit vaidlemist." ta hääl karmines

" Kõik on korras. Mida ma sel kodus teeks? Oleks arvutis ja rikuks nägemist, või kuulaks sinu halamist? tänan ei. Ma tulen õhtul. Tsau" panin kõne kinni. Pöörasin pilgu Alexile, kes muigas vastu seina toetudes. " Lähme ära. Ma ei taha enam siin olla." sõnasin ja vaatasin teda lootus rikkalt.

"Küll me läheme, ma luban, lihtsalt ennem lõpetame kooli ja sina saad terveks. Aga me võime praegu sõitma minna." Noogutasin ning me suudusime esikusse, et panna üleriided selga.

" Kuhu me läheme?" küsis Alex, kui olime jõudnud kesklinna. " Ma ei tea. sinna kuhu saatus juhatab." Poiss oli sellega nõus, ning me sõitsime linnast välja.

"Tead me ei ole vanas suvilas ammu käinud. Peaks minema hiljem." andsin teada " Jep ja võtame pizzat ka kaasa." " Nõus." naeratasin talle ja panin muusika kõvemaks.

Meie lemmik laul hakkas käime, ning me laulsime ja tantsisime. Väljas oli juba pime, ma nägin ees pimestavaid tulesid, karjusin Alexile ja siis käis pauk ja mu silme ees hakkas hägusemaks minema, kuniks ma kaotasin üldse konktakti toimuvaga.

Kuulsin karjumist ja proovisin silmi avada, aga silma laod tundusin nii rasked, et ma ei jaksanud. Ning jälle ma minestasin.

Ärkasin häiriva piiksumise peale üles. Haigla. Ma ei tea ühtegi inimest, kellele see koht meeldiks. Häirivalt valged seinad mis pimestavad, kui päike neile peale paistab ja see lõhn on ka kohutav.

" Tore, et te ärkasite." Kuulsin kedagi ütlemas. Vaatasin otsa arstile, kellel oli seljas haiglale kohaselt valge kitel ja käes paberid ning pastakas. Ta vaatas mind oma säravate silmadega ja rõõmsa naeratusega. " Kuidas te ennast tunnete?" Küsis umbes kolmekümnendates naine. " Kuidas peaks end tundma inimene, kes osales just avariis?" küsisin, olgu võibolla oli see veidi ülbe, aga need küsimused käivad närvi, isegi kui ma ei ole neid väga palju kuulnud.

" Käsi ja pea valutavad, ning jalga ei tunne." parandasin ennast ja naise nägu läks jälle naerule. " Ma toon kohe valu vaigistit, kas on veel midagi vaja?" Küsis ta entusiastlikult. " Jah. Kuidas Alex on?" ta vaatas mind segaduses näoga. "Aa selle poisiga, kes koos teiega siia toodi? Tal on natuke halvemini, aga ta peaks varsti ärkama." naeratas ta mulle ja lahkus koheselt. " Ahah, natuke hullemini, kui minul." kordasin ja jäin oma valu vaigisteis oodates magama.