Lahutamatud

Alexi väikesed mured.

Täna sain ma koju. Lõpuks ometi. Jama lugu on see, et ma ei tea kui kauaks, aga hetkel ei oma see mingit tähtsust. Muret teeb ema, kes ei suuda kuidagi haigusega leppida, kuid on mulle igati toeks. Isa lohutab ema ja ma e saa aru, kuidas ta väsinud pole, aga see selleks. Täna algas uus nädal ja on aeg kooli minna. Astusin uksest välja ja nägin, kuidas Alexi uks ka lahti läks ja ta sealt välja astus. Mind nähes ta naeratas ja ootas, kuniks ma tema juurde jõuan. Tegime pikka kalli ja hakkasime käsikäes kooli kõndima.

" Kuidas sa ennast tunned?" Alustas ta vestlust. "Hästi, tänan küsimast." Ning me naersime. " Tore, siis ma ei pea ennast surnuks muretsema." Lasi ta kergendatus ohke välja. " Mäletad, seal peol sa tutvusid Sammi ja Chrissiga?" " Nii?" küsisin ettevaatlikult. " Oota mul on üks küsimus." Ütlesin ruttu vahele. " Nii?" "Miks me sinu autoga kooli ei lähe?" küsisin ja vaatasin talle otsa. " Sam suutis selle kraaviajada?" " Miks sa mulle valetad?" olin ma pettunud. " Sest see ei ole oluline." " Kui ei ole, siis võiksid sa ju tõde öelda." " No see ongi osa tõest." Ohkas ta " Olgu." Miski ütles mulle, et selle vastuse teadmisetta ma elan rahulikumalt ja see täitsa sobib hetkel.

Oleme hetkel teises tunnis, mis on juhuslikult kunst. Me peame tegema oma pinginaabrist portree, eelmine tund tegin mina Alexist, see kord teeb tema minust. Ma istun toolil, mis minu õnneks asub seina vastas, seega saan ma sinna toetuda, kuna ühes asendis on päris ebamuga olla nelikümmend viis minutit. " Alex ma ei jõua enam." Vingusin, mille peale ta ainult muigas. " Päriselt ka, sa ei tea kui tüütu, igav ja mõttetu see on." "Usu mind ma tean, luba meelde tuletada, et mina olin eelmine tund olin mina seal toolil." " See on piin olla kaks järjestikust tundi siin. Miks nad pidid selle tunniplaani ära muutma?" torisesin omaette, aga Alexil oli seda hea kuulda, misspärast ta muidu naerma hakkas.

" Alex ja Mia kas saab vaikust?" käratas õetaja poiss pomisestale idagi vastu jaina ainult turtsatasin. " Muide vabandust, et ma ennist vahele segasin, sa tahtsid midagi Sammist ja Chrissist rääkida. Saad jätkata?" küsisin ettevaatlikult.Ta noogutas. " Kui sobib, ma räägin peale tunde." Viitas ta klassikaaslastele, kelle kõrvad olid imeläbi meile pööratud, ehksiis neil paistis olevat päris huvitav meie jutuajamist pealt kuulata. vahetunni kell käis jakõik tormasid klassist välja välja tegemata õpetaja kisast: Mina lõpetan tunni. Ma siia maani imestan, kuidas ta nii naiivne on.

" Mis tund meil nüüd hakkab?" küsisin tüdimusega. Alex vaatas mind ja mõtles midagi, sellistel hetkedel soovisin, et oskaks mõtteid lugeda. Olgu, seda soovin ma koguaeg. " Sa ei taha siin olla, egaju. Olgu sa ei pea vastama, ma tean isegi, et sa vihkad füüsikat. Seega, meil tuleb vabatund mille veedame jäätist süües." Kilkas tanagu vaike laps ja seda vaadates ei ole võimalik tõsine olla. Peagi olid kogu koridoris viibivate õpilasti pilgud meil.

" Oi tere lapsed. Kas tee koolis ei peaks olema?" küsis Anna. " Meil on vabatund." Valetas poiss sujuvalt. " Ahnii. Tore, et te siis ikka mind meeles peate. Millist täna?" naeratasime ja ütlesime ma tellimused. Mina võtsin seekord manojätsi ja poiss vaarika oma. Edasi suundusime parki. " Kas sa nüüd räägid?"

¤¤¤Alex¤¤¤

Ma vihkan end selle hommiku pärast. Ma poleks pidanud küsima Sammi ja Chrissi kohta. Aga kuna tema rääkis mulle oma haigusest arvasin mina et ma peaks talle rääkima meie gängist. Ma olin juendale lubanud et ma ei tee seda, aga mulle ei meeldi talle valetada, ma vihkan talle valetamist. Ma ju tahtsin teda lihtsalt kutsuda kiirendamisele, aga ta hakkaks küsima kui kaua ma olen seda teinud ja nii edasi. Samas ma ei taha talle valetada, ja varem või hiljem tuleks see välja.

" Eee jahh... Ee ma tahtsin snd kutsud kiirendusele, Sam ja Chriss on ka seal." Ütlesin vaikselt, ta vaatab mind nii kahlustava pilguga." Ee olgu, millal?" " Täna õhtul." " Davai." Oli ta nõus ja naeratas mulleoma säravat naeratust. " Sa ei hakkagi küsima, miks ja kui kaua ma tegelenud olen?" olin ma segaduses. " Noo well... mida vähem ma tean seda rahulikumalt ma elan.Kas pole nii?" Naeratas ta, võtsin ta kallistusse ja noogutasin.