Lahutamatud

Lennuk Lennuki Järel

" Mia kallis ärka üles." Kuulsin ema sosinat.

" Ma kohe, par minutit veel." Pomisesin.

" Meil pole nii palju aega, lennuk läheb nelja tunni pärast." Rääkis ta. Ma olin hetkega püsti.

" Kuidas ma sain unustada?" Küsisin, ema naeratas kergelt ja lahkus toast. Ajasin end püsti, käisin pesemas, liikusin peale seda kappi juurde ja otsisin mida selga panna. Leidsin siis tume sinised teksad, tumeda särgi ja veel mingi tagi jope aarnase asja. Panin end riidesse ja hakkasin juukseid kuivatama. Kontrollisin veel kohvri üle ja liikusi alla.

" Hommik!" Sõnasi. Ema ja isa vastasid sama moodi. Tõstsin endale natuke putru ja hakkasin sööma.

" Ma toon su kohvri ja kotid alla." Sõnas isa ja tõusis lauast.

" Ma olen nii elevil." Rääkisin naeru suuliselt.

" Mina oleks ka kui selline võimalus oleks." Naeratas ta mulle kergelt. " Helistage siis meile iga päev." Tuletas ta meelde.

" Kas just igapäev? aga jah suht tihti." Muigasin, ta raputas kergelt pead ja naeratas. Kuulsin kuidas mu telefon põrises. Tõusin ja otsisin telefoni, mis oli mu taskus.
Vaatasin teadet, milleks oli Alexi sõnum

From: Al♡♡

Hommikust päiksekiir!! Ma olen varsti teil!♡
Armastan!!

XoXo Alex

Naeratasin ja sõin edasi. Nagu lubatud oli poiss viie minuti pärast kohal.

" Tere!" Kostus esikust. Tõusin ja kekslesin esikusse, hüppasin poisile kaela ja suudlesin teda.
" Selline tervitus mulle sobib." Naeris ta.

" Ikka! Mulle ka!" Naeratasin.

" Oh... Tere Alex! Juba valmis?" Kostus isa hääl mu selja tagant.

" Jup." Naeratas ta.

" Olgu, hakkame minema?" Uuris isa.

" Oodake mind ka!" Kostus ema paaniline hääl ülevalt. Hakkasime naerma.

" Küll me ootame." Naeris isa.

Mõne aja pärast oli ema ka valmis. Viisjme kohvrid autosse ja sõitsime lennujaama. Meil oli paar tundi lennukini aega. Käisime siiski kohe Check-inis. Peale seda läksid vanemad ära ja me logelesime üksteise kaisus.

" Ma olen nii põnevil." Naersin.

" Sama siin." Tegi ta mu põsele musi.
Kuulsime oma kutset.

" Austraalia, siit me tuleme!" Naersin. Alex võttis mu käest kinni ja keerutad mind. Naeratasin ja liikusime siis lennukile. Me sõidame sinna kaks päeva ja kolme erineva lennukiga.

" Tere tulemast! Meeldivat reisi!" Sõnas stujardess,kes juhatas meid lennukile. Istme kõrvuti suht keskele, Alex oli meeleldi nõus lubama mul akna ääres istuda. Kuna lendamine pole poisi lemmik tegevus võttis ta mu käest kinni ja hoidid seda kramplikult, kui me õhku tõusime. Ma turtsatadin vaikselt selle peale ja andsin kerge pidiatusega edasi, et kõik on korras.

Kuna lend on pikk ja väsitav jäin Alexi õla peale magama.

" Pss... Mia ärka üles! Me maandume." Paitas ta mu pead. Tegin silmad lahti, kissitasin neid natuke, et valgusega ära harjuda.

" Mõhh?"

" Kallid reisjad! Me hakkame maanduma. Palun kinnitage turvavööd!" Rääkis stujardess ja hakkas ridade vahelt kõndima ning kontrollima kas kõigil on ikka kinnitatud. Panime siis enda omad ka kinni ja ootasime pinksalt maandumist. Alex leidis jälle mu käe üles mida ta nüüd pigistas.
Kui olime maandunud plaksutasid kõik piloodile, võtsid oma käsipagasi ja suundusid lennukist välja, sama tegime ka meie.

" Kust meie järgmine lennuk läheb?" Uurisin. Poiss otsis oma pileti välja ja uuris seda natuke.

" A väravast... Sealt poolt." Sõnas ta näpuga kuhugi osutades. Naeratasin, andsin talle ühe suudluse ning hakkasime kädikäes õige värava poole liikuma lootes, et meie kohvrid on juba kohal.

" Mittu tundi selle lennukini on?" Küsisin, mille peale ta uuesti pileti välja otsis ja seda vaatas.

" Kaks. Lähme kohe check- inni." Vastas ta, ma noogutasin innukalt ning me suunusime end sisse kirjutama.

Järgmise päeva hommikul olime lõpuks maandunud Austraaliale. Naeratus mu näos aina kasvas ja kasvas. See on uskumatu, et ma siia saingi tulla.
Päike paistis, ilm on ilus, inimesed on ilusad, Alex on kallis.

" Kas lähme edasi?" Uuris viimane.

" Ikka." Naeratasin talle. Poiss peatas esimese takso. Autojuht tõstis meie pagasi sisse ja juhatas meidki autosse.
Alex andis talle hotelli aadressi, mille isa oli meile proneerinud. Ja ta sõitis sinna.
Mu pilk oli kogu aeg aknast väljad toimuval. Ma olin nagu väike laps kommipoes. Kõik tundus nii lahe ja uus.

Poole tunni pärast peatus takso ühe armsa maja ees. Tänasime teda, Alex maksis ära ja me suundusime registratuuri.
Me saime oma toa võtmed ja sõitsime liftiga neljandale korrusele. Ma avasin õige ukse ja astusin sisse. See nägi välja nagu väike korter kesklinnas. Nii ilus ja armas.

Kallistasin poissi ja suudlesin teda. Ta naeratas mulle ja tõstis õhku viies mu diivanile.

" Mis me teeme siis?" Uuris ta.

" Ma ei tea." Naersin, ta jergitas mänguliselt kulmu.

" Ei tea? Me tulime nii kaugele, et lihtsalt logeleda?" Naeris ta.

" Siin on vähemalt soe." Turtsatasin, mille peale ta mind oma kaissu haaras ja mind pikalt suudles.

" Äkki läheks siis randa?" Pakkus ta.

" Mulle sobib." Sosistasin ja suudlesin teda uuesti.

Panime siis ranna asjad kokku ja liikusime mööda tänavaid loodetavasti ranna poole, aga paistab et meie eesmärk oli niisama ümbrust uurida.

" Käiks söömas kusagil?" Pakkusin, mille peale me järgmisesse söögi kohta sisse astusime.

" Tere!" Kostus leti tagant, ning me vastadime samaga. See oli üks armas väike kohvik.
Tellisime endile päevaprae ja jäime siis toitu ootama.

" Palun." Kõnas kelner ja asetas toidud lauale.

" Aitäh!" Naeratasin ja asusin innukalt sööma.

" See on päris hea..." tähendas kutt, kes istus minu vastas.

" Mhm." Nõustusin ja jätkadin söömist.
Peale lõunatamist, suundusime poodi, et hotelli midagi kaasa võtta.

" Ohh näe! Võtame neid." sõnasin osutades mingitele küpsistele, mis nägid head välja.

" Olgu." Naeris ta mu käitumise peale ja ma asetadin need korvi, mis oli juba igast magusat täis.
Edasi suundusime salatite juurde muu soolase juurde, kuna kui me ainult neid sööks mis hetkel kotvis on peaks me hiljemalt kuu ajapärast hambaarti külastama.

" Oot, ma lähen võtan veel mahla, sina mine võta salatit või midagi." Sõnasin ja suunusin mahlade juurde, mida ma ennist nägin. Kõndisin rea vahel suutmata otsustada millist võtta.

" Näe võta see." Kostus üks võõras hääl. Pöörasin end natuke paremale ja nägin seal enda vanust poissi, kes hoidis käes üht mahlapakki.

" Emm.. tänan..." naersin ebalevalt ja võtsin paki vastu, see oli mingi vaarika virsiku mahl, mis sobib imeliselt. Tänasin teda veel korra ja hakkasin siis Alexit otsima.
Leidsin ta ensiselt salatite juurest.

" Näe ma leidsin... või õigemini anti." Naeratasin.

" Nice, aita nüüd mind." Palus ta. Võtsin kaks salatit, mis tundusid värsked ja asetasin need korvi.

" Lähme nüüd?" Uurisin, ta noogutas ning me suundusime kassa poole.

¤¤¤
Hellou!! Kui te pole veel märganud siis mul tuli välja uus raamat " Muutumas" seoses kirjandudvõistlusega, kust osa võtan ja ma oleks ülimalt õnnelik, kui te kallis inimesed võtate selle aja ja loete seda.

Armatan ja head sõbrapäeva lõppu!!♡♡