Lahutamatud

Piparkoogid.

 Lõpuks ometi sain ma välja. Mitte haiglast vaid oma kodust. Ema oli kategooriliselt selle vastu, et ma üksi õue läheks. Õnneks suutis isa mu päästa. Ja siin ma nüüd olengi, kõnnin taas vana suvila poole. Ilus lume kiht on maas. Majad ja aiad on ära kaunistatud. Kõik on nii ilus ja rahulik. Pered naudivad kvaliteet aega, mida jõuluaeg pakub. Lapsed on ärevuses päkapikudest ja jõuluvanast. Väljas on pime, kuigi kell on alles neli. Ning mina kõnnin rahulikult ilmma nautides oma lemmik kohta.  Tegin kriiksuva ja vana värava lahti ning astusin aeda sisse. Alex käis siin paar päeva tagasi ja lükkas lund teepealt eest. Jalutasin ukseni, tegin jalad puhtaks ja astusin majja. Mõned jõululambid olid pandud lakke, mis lõi meeldivalt hubase keskonna. Maja oli soe  ja see üllatas mind. Ilmselt käis ta ka täna siin. Võtsin istet diivanile ja vaatasin kaminat, kus põles tuli. Keegi oleks nagu mu tulekut oodanud. Naeratasin õrnalt. Kuulsin krabinat ja vaatasin kiiresti ukse poole, kust astus Alex sisse. Naeratus kasvas suuremaks.

" Tere kaunitar!" sõnas ta ja kõndis minuni. Tõusin püsti ja läksin talle vastu. Kallistasin teda pikalt ja suudlesin teda huultele. 

" Meeldib?" uuris ta.

" Siin on nii kena. Ma tahan seda kohta ühe enam." sõnasin ja pugesin poisi kaissu, kui olime tagasi diivanile istunud. Alex võttis diivani teisest otsast pleedi ja pani selle mulle peale.

" Mul ei ole külm." ütlesin. Poiss muigas ta tegi musi mu pealaele.

" Ei toikski olla." väike muie kerkis mu suu nurka.

" Ma tahan piparkooke teha." mainisin.

 " Teeme." ütles ta püsti tõustes.

" Aga ma ei tea siit ära minna." vingusin, siin on nii hea, ja kodus hakatakse jälle mind küsimustega kuhjama.

" Teeme siis siin." 

" Saame?" Alex noogutas ja suundus külmkapi juurde, järgnesin talle. Poiss võttis välja kaks pakki piparkoogu taigent. Vaatasin teda suurte silmadega.

" Sa mõtled ikka kõigele." tähendasin ja Alexi näkku tekkis armas naeratus, ta kõndis minu juurde, peatus mu ees, vaatas alla, mulle silma ja suudles mind.

" Kõik sinu jaoks printsess." naeratasin hammastega ja pigistasin silmad kinni.

Kerisin käised üles ja panin jahu puhtale lauale. Alex istus toolile ja tegi taigna pehmeks. Võtsin natuke jahu ja kõndisin tema juurde, käed selja taga. Alex vaatas mind küsivalt, naeratasin talle ja viskasin jahu ta juustesse, mis on pikemad, kui minu omad. Õieti, mul ei olegi juukseid pärast seda ravi.

" Sa just ei teinud seda." sõnas ta lõbustatult oma juukstest jahu välja raputades.

" Tegin." naersin ja taganesin. Alex tõusis ja hakkas mind taga ajama. Loomulikult oli ta must kiirem ja peagi olin ma ta kätte vahel, naeru kätte suremas. 

" Ma teen sulle tagasi." naeris ta ja hakkas mind kõdistama.

" Eii.. Ära tee! Palun!" naersin nagu segane ja proovisin ta käsi peatada.

" Mis on võlusõna?" muigas ta.

" Paluuun..." 

" Vale. Proovi uuesti." muie tema näol kasvas.

" Alex, ma ei tea.." vingusin.

" Proovi." 

" Piparkook?" pakkusin läbi naeru.

" Näe, ei olnudki nii raske." naeratas ta ja suudles mind. Pööritasin silmi, endal nägu endiselt naerul. Alex ulatas käe, et aidata mind diivanilt püsti. Võtsin käe vastu ja tõusin nagu daam püsti ja tänasin teda. Läksime tagasi laua juurde ja jätkasime pipartkookide tegemist. 

Nüüd seisime kõrvuti. Alex rullis tainast ja aegajalt pistis mingi tüki suhu ja mina tegin kujusid. Leidsime ennist paar piparkoogi vormi, mida kasutasime. Üks oli südame, teine tähe ja kolmas oli kuuse kujuga, meeletut armsad tulid välja. 

" Kas see ahi töötab?" uurisin poisilt. Me ei olnud seda kunagi kasutanud. Me olema jah siin söönud ja muud, aga mitte toitu teinud. Ma üllatusin isegi külmkapi pärast, kuna minu meelest see ei pidanud töötama.

" Eks vaatame." Sõnas ta. Panime piparkoogid plaadile ja ahju, mis töötas.

" See maja on imesid täis." mainisin, millel peale ta muigas.

" Jõulud ongi imede aeg." 

" Ja jõuludeni on ainult loetud päevad." rõõmustasin ma. Jõulud on ühed minu lemmik ajad aastas. 

" Mhm." mõmises ta.

" Mis sa jõuludeks tahad?" küsisin, kuna mul pole õrna aimugi, mida talle teha.

" Sind." mõmises ta mu juustesse.

" Kindlasti. Mida sa veel tahad?" 

" Sind." vaatas ta mulle otsa. Alexi põselohud on näha kui ta naeratab ja ta teab, et ma armastan neid. Ning praegu tõi ta need meelega esile.

" Olgu. Ma mõtlen siis ise välja." sõnasin teadlikult ja hakkasin minema ahju juurde, et vaadata kuidas maiustused kerkivad, kui Alex võttis mu käest kinni ja keerutas tagasi, niiet ma jäin ta käte vahele. Naeratasin talle ja poiss suudles mind. Siis läkime koos piparkooke välja võtma. 

Õhtu lõpuks olime kõik valmis teinud ja osad ära kaunistanud. Me nägime välja üsna jahused, aga see eest õnnelikud. Kõndisime käsikäes tema juurde. Isa oli sõnumi saatund, et käivad vanaema juures ja jäävad sinna paariks päevaks, seega oli mul vabadus. Juhuu...