¤¤¤11 aastat tagasi¤¤¤
"Alex tule juba." vingusin ja tirisin poisi kätt, et me koos läheks vana suvila juurde.
"Nooo... olgu." oli ta lõpuks nõus ning võttis naeratades mu käe kinni. Me keksisime mööda tänavaid edasi jõudes lõpuks kohale.
...
Istusime Alexiga rannamajakese verandal ja vaatasime merd. Tean, väga põnev. Tegelikult mulle meeldib. Parim viis kuidas veeta oma viimaseid päevi. See majake on väga Vanasuvila moodi, sestap meeldib mulle see eriti.
" Alex! Räägime midagi." Palusin teda, ma tahan, et me räägiks ära kõik mis meid vaevab, et ei oleks vastuseta küsimusei, kui mind enam pole.
" Kaua sul veel aega on?" Küsis ta nukral toonil mu pead silitades.
" Ma ei tea, aga mu enese tunne pole hea, arvatvasti viis päeva... Aga ma tõesti ei tea." Rääkisin peaaegu hääletult. Me oleme Austraalias viibinud neli kuud. Seitse kuud tagasi sain teada, et mind pole kauemaks kui seitse kuud. " Aeg on üks imelik asi, kui sa ootad midagi sure elevusega, ta venib ja kui sa ei taha, et midagi ei juhtuks ja jookseb nii kiiresti kui saab." Avaldasin oma mõttekäigu.
" Jah... Mul on tunne, et ma vihkan aega. Kuigi see on ainuke asi, mis meil on... Mia, ma ei taha, et sa läheksid. Ma tõesti ei taha! See on nii haigelt ebaõiglane! Ma tahan olla igahetk oma elust sinuga!" Vaibus ta hääl. Alex oli nutmise äärel, ta korrutas endale pidevalt 'MA pean tugev olema...' kuid tegelikult ta ei pea. " Mia, ma ei jõua enam..." Sosistas ta. Nihutasin end ja võtsin mehe pea omale sülle ja silitasin teda. Ta murdus, ning hakkas nutma.
Paitasin teda, hoidsin nii kõvasti kui sain, mis oli üpriski nõrk.
" Anna andeks!" Sõnas ta end püsti ajades.
" See on okei. Sina hoiad mind kui mul raske on ja mina sind kui sul raske on." naeratasin nõrgalt.
" Mia, ma armastan sind nii palju, et mul on nii raske sind näha hääbumas, ma tahaks olla ise sinu asemel, ma ei taha, et sa kannataks!" Nuuksus ta, pühkisin poisi pisaras ja kallistasin teda.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
" Alex, mina armastan sind ka tohutult ja mul on valus näha kuidas sa kannatad, aga nii peab olema." Peitsin oma pea ta rinnale ja poetasin paar pisarat.
Istusime kuni läks külmaks verandal ja rääkisime, kui väga me teineteist vajame. Omamoodi koomiline olukord, kuid väga vajalik meile mõlemale. Viibisin hetkel ta kausus voodil, vaatasin lage ning mõtlesin, mida ma siis oma lühikese eluga korda olen saatnud...
" Mia? Kas sa magad?" Küsis mahe hääl mu kõrvalt. Raputasin pead, teadmata kas ta teda nägi.
"Mia luba mulle, et me jääme igaveseks... Luba, et sina ja mina jäme igaveseks!" Anus ta mind pigistades õrnalt mu kätt, et saada täielik tähelepanu. keerasin pead ja vaatasin nendesse pruunidesse silmadesse, millesse ma juba nii noorena armusin.
" Alex, millal ma sulle meeldima hakkasin?" Uurisin. Poiss kortsutas hetkeks kulmu.
" Siis, kui me käisime rannas koos perega ja sa olid nii õnnetu, kui nägid üht väikest kala liival siplemas. Sa jooksid oma roosas kleidis kalani, proovisid ta kätte võtta ja siisid peale mitut katset ta vette ja tulid naeratus kõrvadeni tagasi. Toll hetkel olin ma lummatud mu hoolivusest." Rääkis ta mulle. Naeratasin, ise häguselt mäletades seda päeva.
